9. okt 2005

Normaalse päevase söömise üldskeem kõigile

[Mihkel Zilmer, Urmas Kokassaar, Tiiu Vihalemm " Normaalne söömine" ; Tallinn 2004; lk. 200-204]

Normaalse päevase söömise üldskeem kõigile
(asendamatu elementaarjuhis ka sportlastele)

Kuigi Sa oled oma tarbitava toidu päevase üldkoguse üldjoontes pai­ka pannud, pole kaugeltki ükskõik, kuidas see kõik päeva lõikes kestvalt jaotub. Seega pane tähele! Tagamaks tõepoolest ter­vislikkust, peaks Sinu söömine kestvalt olema inimorganismi-põhi­ne ka päeva lõikes.
Millest alustagem? Aga sellest, et kindlasti on paljud sööjad kuul­nud lausungit: "hommikusöök söö ise, lõunasöögist anna pool sõb­rale ja õhtusöök anna vaenlasele". Eesti Talupoeg: "See on tüüpiline nurgelise mõtlemise loodud mittesüsteemne lausung."
Ja nagu ikka on talupoeg väga tark. Ta teab ja ütleb, et kuna õige söömine on normaaltegevus, siis tuleb meeles pidada normaalse söö­mise ühte põhieeldust: väldi kaunikõlaliste loosung-soovituste järgi toimimist. Need pole inimorganismipõhised ja pikemas plaanis osu­tuvad nad kindlasti ebatervislikeks. Neid toodetakse selliste tege­laste poolt, kellel pole sisulist süsteemset aimu (rääkimata teadmis­test) inimorganismi-põhistest tegevustest ja asjadest. Aga silma taha­vad nad paista küll! Eesti Talupoeg: "Hüsteerilisi loosung-soovitusi toodavad, suruvad peale ja usuvad need inimesed, kes mõtlevad nigu luullased ja usuvad nigu k(t)ohtlased."
Kuidas siis peaks tegelikult olema Sinu päevase normaalsöömise üldkava? Niisugune, et Sa annaksid söömisega parima oma organis­mi jaoks. Ja et Sa pikemas perspektiivis vähendaksid haiguste riski (vähem närvi- ja rahakulu kaugemas tulevikus!). Ja et Sa võiksid ra­hulolevalt öelda: söömise koha pealt tegin kõik põhilise korralikult! Niisiis! Kestva normaalsöömise päevane põhiplaan (põhireeglistik) peaks olema järgmine.

Hommikusöök (sobivaim variant kell 7...8.30)

Esimene põhireegel: hommikusöök peab andma Sulle kindlasti oluli­se osa toidusüsivesikutest. Tuletame meelde, et toidusüsivesikud peavad inimese puhul katma 50...60 % päevasest toiduenergiast. Sinu organism on nii korraldatud, et normaalne/tervislik on see, kui põhiosa toidusüsivesikuid saaksid Sa hommiku- ja lõunasöögiga ja üsna kaaluka osa sellest just hommikusöögiga. Olenemata sellest, kas Sinu töö on füüsiline või vaimne, Sinu organism (pane tähele, ka närvisüsteem) vajab pidevalt glükoosi ehk veresuhkrut. Pane eriti tähele! Suurim viga on jätta hommikul üldse söömata. Tõsine puu­dus on süüa toidukraami, mis annab väga vähe süsivesikuid. Sisuli­selt tähendab see, et Sa ise tekitad olukorra, kus Sinu maks peab raba­ma metsikult tööd teha, et hoida veresuhkru tase normi piires. Glü­koosi-sünteesimine pole maksa jaoks aga lihttegevus ja on tohutult mõttetu rakendada hommikul oma maksale sellist suurt lisa­koormust. Selle asemel, et normaalse söömisega, st normaalse süsi­vesikuterikka toiduga anda vajalik glükoos kergesti kätte.
Spetsiaalne lisamärkus eriti kartlikele! Ära karda, hom­mikusöögiga saadud süsivesikutega ei õnnestu Sul tõsta oma keha­kaalu. Loodus pole loll ja Sinu organism samuti, ta on ju looduse osa! Teisisõnu: asi on nii organiseeritud, et hommikul on olemas võima­lused süsivesikute normaalseks salvestamiseks/kasutamiseks ja nende muundumist ülemääraseks rasvaks ei teostata.
Mis siis on toidusüsivesikute (eriti just väga vajalike liitsüsivesi­kute) rikkalikud ja sobivad allikad hommikul? Loetlegem peamisi: pudrud, leib, saiakesed, väikene pannkook hea magusa lemmikmoo­siga, kartulitoidud, pastatoidud. Ja pane tähele - kui Sa soovid, võid julgesti süüa ka tükikese magusat kooki või tükikese šokolaadi. Probleeme nendega hommikul pole.
Teine põhireegel: hommikusöök peab olema suhteliselt rasvavae­sem. Pane tähele! Mitte rasvavaba, vaid suhteliselt rasvavaesem. Rasvavaba toitumine ei kuulu inimese normaalsöömise maailma! Mida tuleks silmas pidada? Piimatoodetest tuleks valida vähemras­vasemad. Näiteks: vähemrasvane biokeefir, kohupiim, vähemrasvane jogurt jne. Pane tähele! Üks näide ebaõigest hommiku-söömisest on täita ennast vorstivõileibadega. Nii või kui ka vorst pole loomu­likult mingid pahad asjad. Kuid või+vorst (mõlemad on suhteliselt rasvarikkad) ületab hommikul normaalse söömise valuläve. Pane tä­hele! Täiskasvanutele ei sobi liialdada igahommikuste sardellidega ja viineritega (neis on ju üsna palju varjatud rasva!). Kui meeldib süüa hommikul juustu, siis õigem oleks "light" juust. Veel kord: kestev normaalsöömine on see, kui hommikusöök on rasva mõttes tagasi­hoidlikum.
Kolmas põhireegel: hommikusöök peab andma kindlasti teatud koguse kõrgkvaliteetset toiduvalku. Selle reegli täitmiseks peaksid Sa tarbima hommikul erinevaid piimatooteid (biojogurtid, biokohu­piim, biokeefir, kohupiim peaksid olema hommikumenüüs kind­lasti), muna, kala ja linnuliha.

Lõunasöök

Kõigepealt pane tähele! Normaalsest lõunaajast saab rääkida siis, kui Sa lõunatad ajavahemikus kell 12.00...14.00.
Põhireegel: ära piira oma söömist, kust-tahes kuuldud/loetud loosungiliste suvasoovitustega lõunasöögi kohta (ära tekita lisastres­si!). Kui Sul pole erilisi (mõne haigusega seotud spetsiifilisi) prob­leeme/kitsendusi, siis jäta meelde - ajavahemikul 12...13.30 söödud lõunasöök on tegevus ja aeg, mil Sa võid nautida söömist nii-öelda täie rinnaga (täpsemalt hinge ja kehaga). Pane aga ühtlasi tähele! Seda üksnes siis, kui Sa oled tõepoolest hommikul söönud nii nagu põhireeglid (vt ülalpool) ette näevad. Sel puhul pole õigel ajal toimu­vale lõunasöögile erilisi sisulisi kitsendusi toiduainete osas. Seega naudi rahulikult oma lõunasööki, mis peab olema võimalikult mitmekesine, Sulle meeldiv ja sisaldama kindlasti ka rohkesti puu- ja juurvilju (kas või salati kujul) ja veel kord - toimuma oma õigel ajal. Muidugi ära mine liiale lõunasöögi kogusega!

Õhtusöök (parim variant vahemikus 17.30...19.00)

Pane väga tähele! Kui Sinu õhtusöök on tegelikult hommikusöö­matuse ja lõunasöömatuse asendamine õhtuse väga rohke kõhutäit­misega (nii kahjuks toimivad paljud), siis pole siin midagi pistmist normaalsöömisega (sh õhtuse normaalsöömisega). Ja kahju küll. Sa oled ise muutnud nii tervisliku ja nauditava tegevuse nagu kestev normaalsöömine enda organismi jaoks pehmelt öeldes probleemseks jamaks. Loodus pole loll ja organism on võimas värk. Ta suudab päris tükk aega seda tõsist söömisrumalust taluda! Kuid tasapisi hakkab (algul varjatult, hiljem probleemide näol) selline tegevus, kui ta on kestev, oma negatiivset mõju avaldama.
Esimene põhireegel: õhtusöök ärgu olgu hommikusöömatuse ja/või lõunasöömatuse ülepingutatud asendus ja toimugu reeglina so­bivaimas ajavahemikus. Ära mine liiale õhtusöögi kogusega.
Teine põhireegel: õhtusöök olgu mõõdukas ja selles olgu vähem toidusüsivesikute poolest väga rikkaid toiduaineid (vt hommiku­söök). Ülimalt hästi sobivad aga siia kodumaised puuviljad ja juur­viljad. Nad sisaldavad loomulikult ka mõningase tagasihoidliku ko­guse süsivesikuid, kuid totaalne osa midagi muud kasulikku ja vett. Pane aga tähele! Kuigi puuviljad ja juurviljad (ka salatitena) on sobi­likud kõigi söögikordade juurde, võiks just päeva õhtupoolne osa anda kaaluka osa. Tükike kõrgkvaliteetset valku sisaldavat toidu­kraami (kala, linnuliha, kohupiim jne) sobib väga hästi. Õhtusöögi puhul sobib samuti tükike head juustu. Ja loomulikult kvaliteetsed biokeefirid ja biojogurtid.
Kolmas põhireegel: mida hilisem on kellaaeg, seda vähem sobivad süsivesikute-rikkad toiduained (saiakesed, pannkoogid, magu­sad koogikesed, pastatoidud, kartulitoidud jne). Peale kella 22.00 pole nende söömine kindlasti normaalsöömine.

Veel kolm väga vajalikku lisateadmist normaalsöömiseks

  • Keedetud toiduained on alati tervislikumad kui praetud.
  • Kõrvetatud süsivesikuterikkad toidud (pruun röstsai, pruuniks praetud keedukartul, pruunistatud leib, praetud makaronid), aga ka grillvardas ärakõrbenud puuviljad/juurviljad ei kuulu kindlas­ti normaalsöömise varamusse.
  • Puuvilja ja juurvilja tuleks tarbida iga päev ja on vajalik tarbida vä­hemalt 200...300 g puuvilju ja 200...300 g juurvilju päevas.
Pane tähele! Loomulikult peaks ülaltoodud põhireegleid arvestama kõik, kes tahavad toituda nii, nagu seda vajab inimorganism. Edu tuleb aga vaid siis, kui nende järgimine on pidev, sest vaid nii lood Sa vajaliku vundamendi.
Tulenevalt spetsiifilistest probleemidest, nagu konkreetse inime­se ainevahetuslikud iseärasused, teatud haigused jne on vajalikud loomulikult ka teatud erireeglid ja mõningate muudatuste/korrigee­rimiste rakendamine. Pane tähele! Täpseid erisoovitusi antakse vas­tavate uuringute-analüüside alusel oma ala sisuliste professionaalide poolt.
Pane tähele! Need sportlased kes on ülaltoodu kasutusele võtnud, kui elementaarjuhise teatud põhivundamendi rajamiseks, saavad as­tuda järgmise sammu - asuda oma arengut süsteemselt edasi viima adekvaatseid spetsnõuandeid täites. Viimased lähtuvad spordialast, treeningute mahust, treeningute sagedusest ja intensiivsusest, sport­lase individuaalsusest jms. Neid täpseid erisoovitusi antakse vasta­vate uuringute-analüüside alusel vastavate professionaalide poolt.

Toidu teekond kehas [Ramatšaraka "Hatha-jooga"]

[Ramatšaraka "Hatha-jooga"; Tallinn 2002 Maya; lk. 19-39]

TOITUMINE
NÄLG JA SÖÖGIISU
PRANA SAAMINE TOIDUST
TOIDUST
ORGANISMI VEEVARUSTUSSÜSTEEM
INIMORGANISMI JÄÄTMEKÄITLUSSÜSTEEM

Inimorganismi jäätmekäitlussüsteem [Ramatšaraka "Hatha-jooga"]

[Ramatšaraka "Hatha-jooga"; Tallinn 2002 Maya; lk. 35-39]

INIMORGANISMI JÄÄTMEKÄITLUSSÜSTEEM

See peatükk ilmselt ei meeldi inimestele, kes pole oma keha osas vabad vanadest eelarvamustest. See, kes eelistab keha mõnede tähtsate funktsioonide suhtes silmad kinni pigistada ja tunneb häbi mõtte juures, et teatud füüsilised funktsioonid ja toimingud moodustavad osa tema igapäevaelust, arvab võib-olla, et parem oleks see peatükk vahele jätta. Me ei näe aga mõtet käituda nagu jaanalind, kes jahimehi nähes pea liiva sisse peidab. Kui inimene ei taha enda jaoks ebameeldivaid asju näha, ei tea ta tõesti nende olemasolust midagi, aga ainult nii kaua, kuni need talle kahju ei tee. Meie austame kogu inimkeha, kõiki selle osi ja funktsioone ning ei näe neis midagi ebapuhast ega inetut. See, kes keeldub vaatlemast ühte või teist kohta või funktsiooni kehas, toimib arutult. Paljud inimesed kannatavad haiguste käes, mida neil ei oleks, kui nad oma kehasse mõistvamalt suhtuksid. Seepärast räägime siin ka inimkehas tekkivatest elutegevuse jääkainetest ja sellest, kuidas keha neist vabaneb.
Rääkida on vaja juba kasvõi sellepärast, et vähemalt kolmveerand inimestest kannatab kõhukinnisuse käes. See on tervisele ülimalt kahjulik. Kõhukinnisuse põhjus on aga muuseas nii kergesti kõrvaldatav, et on isegi arusaamatu, miks seda ei tehta! Võib öelda vaid ühte: kõiges on süüdi inimesed, kes ei tea midagi ei selle põhjustest ega ka meetoditest, mis aitaks neid põhjuseid kõrvaldada.
Kes luges peatükki seedeelunditest, mäletab, et peatusime kohal, kus toitained soolestikust organismi imenduvad. Nüüd tuleb meil vaadata, mis juhtub jääkproduktidega pärast seda, kui organism on neist kõik endale vajalikud toitained välja imenud.
Need, kes võtavad joogidest eeskuju ja oma toidu hästi läbi närivad, koguvad oma soolestikku vähem jääkaineid kui need, kes söövad palju ja mäluvad toitu puudulikult. Keskmine inimene laseb umbes poolel toiduainetest, mida ta on söönud, muutuda jääkaineteks, kuid neil inimestel, kes toimivad nagu joogi, on tekkivad jääkained mahult väiksemad ja organismile vähem kahjulikud.
Et öeldut mõista, on vaja vaadelda vastavaid elundeid. Kõigepealt vaatame jämesoolt. See on lai kanal, mis on umbes poolteist meetrit pikk. Jämesool algab kõhu alumisest paremast sektorist, läheb sealt vasakule üles, siis kõhu vasakut külge mööda alla, teeb seejärel pöörde ja muutub kitsamaks, lõppedes pärasoolega, mis on jääkainete organismist väljapääsemise koht.
Peensool on jämesoolega ühendatud kõhuõõne alumises parempoolses osas asuva erilise sisselaskeklapi kaudu. See laseb kõik tekkivad jääkained küll peensoolest välja, kuid ei lase sinna midagi tagasi tulla. Ussjätke ehk pimesool, pimesoolepõletiku tekitaja, asub just selle koha all. Jämesool tõuseb kõhuõõne parempoolses osas otse ülespoole, teeb siis pöörde ja läheb üles vasakule, kus moodustab kääru, mida meditsiinis nimetatakse sigmasooleks. Selle pikendus moodustab pärasoole, mis läheb päraku juurde - see on ava, mille kaudu organismis tekkinud jääkained kehast välja heidetakse.
Jämesool on keha kanalisatsioon, mille kaudu kõik kõlbmatu saab organismist välja heidetud. Loodus on seadnud asjad nii, et inimene, kes elab sellega kooskõlas, teeb puhastumisega seotud toimingu vajaduse tekkides kiiresti. Tsiviliseerudes aga loeb ta seda millegipärast sobimatuks ja lükkab vastavat toimingut vaatamata looduse korduvatele meeldetuletusele aina edasi. Lõpuks väsib loodus seda meenutamast ja pöörab tähelepanu oma teistele kohustustele. Inimene suurendab seda pahet veel sellega, et ei tarvita küllalt vett. Seda mitte ainult ei jätku jääkainete pehmendamiseks ning lahustamiseks nende teel läbi jämesoole, vaid tal ei ole organismis sageli isegi keha funktsioneerimiseks vajalikku kogust vett. Hoolitsedes vedeliku olemasolu eest elundites laseb loodus vajaduse korral käiku isegi saastunud vee, mis asub jämesooles, imedes selle läbi soole seinte tagasi kehasse. Kujutlege nüüd, mis juhtub! Kuna inimene ei tühjenda õigeaegselt oma jämesoolt, tekib tal kõhukinnisus. See aga toob kaasa terve rea haigusi, millede tõeline põhjus sageli ära unustatakse. Paljud, kes ei käi iga päev tualetis, kannatavad kõhukinnisuse all, kuigi nad ise sellele ei mõtle. Pärasoole ja jämesoole seinad kattuvad tahkestunud jääkainetega, milledest osa on seal õige kaua, mõnikord palju päevi. Ainult soole keskele jääb väike avaus nende jääkide läbilaskmiseks, mida tingimata on vaja organismist välja viia. Kõhukinnisus näitab alati, et jämesool ei ole täielikult fekaalainetest puhastunud.
Fekaalidega isegi osaliselt täitunud jämesool põhjustab kogu organismi mürgituse. Jämesoole seinad võimaldavad soole sisu läbi nende organismi imenduda. Meditsiinipraktika näitab, et toit, mis otse pärasoolde pritsitakse, omandatakse organismi poolt kiiresti ja jõuab otse verre. On uskumatu, kui kauaks võib kõhukinnisuse puhul fekaalaine jämesoolde jääda. Jämesoolt puhastades leiti sealt kirsikive ja muid terasid, mida inimene sõi mitu kuud tagasi!
Lahtistid ei suuda jämesoolt tahkestunud fekaalidest puhastada, sest ravimid mõjuvad ainult maole ja peensoolele ning ajavad jäätmed kehast välja läbi selle peene avause, mis jääb jämesoolde tahkestunud fekaalaine sisse. Mõnedel inimestel on jämesool täidetud sellise fekaalainega, mida võib kõvaduse poolest võrrelda kivisöega. Jääkaineid koguneb mõnikord nii palju, et kõht paisub suureks ja muutub kõvaks. Seismajäänud jääkained hakkavad mädanema, seal on solkmeid ja linaluu-usse ning sooltesse ilmuvad nende munad. Jääkained ja väljaheide, mis soolestikust jämesoolde satub, on pehme ja kui sool on puhas ning läbipääs sellest vaba, väljuvad need organismist peaaegu samasuguse pehme ollusena, mis on heledat värvi. Mida kauem fekaalaine sooltesse jääb, seda kõvemaks ja värvilt tumedamaks see muutub. Kui inimene tarvitab liiga vähe vedelikku või lükkab looduse poolt nõutava fekaalide väljutamise aina edasi, siis aga unustab selle täiesti, algab jämesooles fekaalaine kõvenemise protsess. Kui inimene tahab siis hiljem looduse nõuet jälgida, väljub pärasoolest vaid osa fekaalidest, suur osa aga jääb jämesoolde. Järgmisel päeval lisandub sellele veel mingi kogus seismajäänud fekaale ja nii edasi, kuni inimene hakkab kannatama kroonilise kõhukinnisuse käes koos kõigi sellega kaasnevate hädadega: halva seedimise, düspepsia, maksa ja neerude korratustega jne.
Fekaalainete imendumine verre seletub kahe põhjusega: kõigepealt looduse vajadusega saada ükskõik mis hinna eest vajalik kogus vedelikku, teiseks organismi meeleheitlike püüetega vabaneda kahjulikest ainetest need naha, kopsude ja neerude kaudu organismist välja viies. Higi ebameeldiv lõhn ja inimese halb hingeõhk on sageli tunnistuseks looduse püüdlustest kuidagimoodi selle pahega võidelda. Loodus mõistab jämesoolde kinnijäävate fekaalide ohtlikkust ja teeb kõik, et need organismist välja viia, vaatamata ohule sellega verd mürgitada. Parimaks tõendiks, et paljud hädad ja haigused tulevad just jämesoole ebanormaalsest seisukorrast, on see, et otsekohe, kui jämesool puhastub, kaovad ka niisugused haigused, mis alguses nagu poleks omanud kõhukinnisusega mitte midagi ühist. Lisaks sellele, et haigused tekivad jämesoole ebanormaalse seisundi tõttu, võib öelda, et paljud nakkushaigused nagu kõhutüüfus ja teised levivad kõige kergemini lohaka suhtumise pärast jämesoolde, mis muutub mitmesuguste haiguste põhjustajate ja parasiitide taimelavaks.
Kui jämesool on tahkestunud fekaalainetega alles vähe saastunud, saab seda puhastada, suurendades vedeliku tarbimist ja regulaarselt liikudes. Kui aga jämesool on väga saastunud ja fekaalained lebavad seal juba kuid, omandades roheka värvi, on vaja radikaalsemaid abinõusid.
Jämesoole ebanormaalne olukord sunnib sel juhul loodust kunstlike vahenditega aitama, et kogunenud mustus eemaldada.
Sageli eemaldub kogunenud mustus jämesoole seintelt juba pärast esimest klistiiri, tekitades vastiku, haiglase tunde. Parem on siiski need ebameeldivad minutid ära kannatada, kui jätta see mädanev ja mürgine materjal organismi. On juhtumeid, kui pärasoolest väljusid kõvad rohelised tükid, mis meenutasid pronksitükke ja levitasid nii halba haisu, et see rääkis kõige veenvamalt, millist kahju võisid need organismile teha.
Niisugustest asjadest on muidugi ebameeldiv lugeda, aga seda on vaja teha, et lugejale saaks selgeks jämesoole puhastamise tähtsus.
Me ei kaitse siin pärasoole puhastamise kunstlike meetodite pikaajalist kasutamist; seda ei saa mingil juhul mõistlikuks pidada. Tunnistame seda vaid kui vahendit organismi puhastamiseks kaua seisnud ja tahkestunud jääkidest. Samal ajal ei näe me, et selle kasutamine kord kuus võiks inimesele mingit olulist kahju tekitada. On inimesi, kes reklaamivad jämesoole kunstlikku puhastamist iga päev. Me ei saa nendega nõustuda, sest meie deviisiks on looduse juurde tagasipöördumine ja me usume, et loodus ei nõua selliseid meetmeid. Joogi usub, et hea puhas vesi, korrapärane toitumine ja jutuajamised sooltega on küllaldased, et ei tekiks kõhukinnisust.
Pärast jämesoole puhastamist tuleb hakata organismile vajalikul hulgal vett andma. Igaüks peaks päevas jooma 10-12 klaasi vett; ta märkab pärast seda varsti, et tervis läheb paremaks. Seejärel tuleb harjuda pärasoolt tühjendama iga päev ühel kindlal ajal, kas tunnete selleks vajadust või mitte. Tähtis on omandada vastav harjumus. Loodus armastab harjumusi. Inimene vajab ehk sel ajal tõesti puhastumist, aga ei taju seda, sest on ammu harjunud looduse häält mitte kuulama. Nii tähtsat asja aga ei tohi jätta hooletusse.
Kasulik on ka vett juues endale sisendada: "Joon seda vett, et varustada oma organismi vajaliku vedelikuvaruga. See aitab sooltel paremini töötada". Inimene peab alati mõtlema sellest, mida teeb, siis on tema tööl paremad tulemused.
Veel üks nõuanne, mis võib sellele, kes ei mõista asja filosoofilist tausta, paista rumalana (seda käsitletakse ühes järgmises peatükis).
See seisneb oma sooltega rääkimises. Tuleb mõned korrad käega kergelt vastu kõhtu lüüa ja sellele kohale, kus asub jämesool, öelda: "Nüüd on siin kõhus kõik puhas ja ma soovin, et ka edaspidi jääks nii. Tarvitan vajaliku koguse vedelikku ja harjun kindlal ajal tualetis käima, et minu organism saaks õigesti töötada." Rääkija peab endale kergelt vastu kõhtu koputama ja kordama: "Nüüd peab kõik siin kõhus õigesti toimima!" Jämesool hakkab tõesti tegema seda, mida peab, paremini töötama. See võib algul paista naeruväärne ja lapselikult naiivne, aga igaüks mõistab selle tähendust, kui on lugenud peatükki tahtekontrollist.
Nende nõuannete jälgimine toob puna teie põskedesse tagasi ja annab nahale siledust ning elastsust, sellega koos aga kaotab nõrkuse, valge katu keelel, ebameeldiva hingeõhu, maksavalu ja kõik teised sümptomid, mis saadavad jämesoole täitumist jääkainetega. Peatüki lõpus aga täidame oma klaasid sätendava, heleda, jaheda veega ja ütleme toosti: "Terviseks! Kõigi tervete inimeste terviseks!" Aeglaselt vett neelates las igaüks ütleb endale: "See vesi toob mulle tervist ja jõudu - see on looduse enda poolt meie jaoks loodud tervekstegev imerohi".

Organismi veevarustussüsteem [Ramatšaraka "Hatha-jooga"]

[Ramatšaraka "Hatha-jooga"; Tallinn 2002 Maya; lk. 29-34]

ORGANISMI VEEVARUSTUSSÜSTEEM

Üks üldise tervisefilosoofia ja ka hatha-jooga põhitõdesid on looduse anni - vee - mõistlik kasutamine. Inimesed peaksid teadma ja mõistma, et vesi on keha normaalses seisundis hoidmiseks üks peamisi abilisi. Kuna aga tänapäevainimene on enamasti oma kunstlike harjumuste ja tavade ohver, on ta harilikult loodusseadused täiesti unustanud. Ainus pääsetee on tagasipöördumine looduse juurde. Laps tajub instinktiivselt vee tähtsust ja nõuab, et seda talle antaks. Kasvades unustab ta selle ning omandab täiskasvanute valed ja sobimatud harjumused. See on nii eriti inimeste puhul, kes elavad suurlinnades, kus kraanist tuleb vaid loomuliku maitseta, leiget vett.
Nii harjuvad nad tasapisi vett mitte jooma. Need inimesed hakkavad aegamööda oma janu teisiti kustutama ja unustavad loodusseadusi eirates õiged seisukohad lõpuks täielikult. Jutuajamistes võime sagedasti kuulda ka selliseid ütlusi: "mina jala ei käi ja vett ei joo." Kui inimesed jälgiksid loodusseadusi, sooviksid nad nii jala käia kui ka juua just nimelt vett. Mõned on selles osas isegi nii kaugele läinud, et kinnitavad kõigi kuuldes: "janu on haigus" ja soovitavad inimestel üldse loobuda jookide kasutamisest. Niisuguste "teoreetikutega" vaielda pole mõtet, sest nende arvamuse paikapidamatus on selge igaühele, kes tunneb inimeste ja loomade loomulikke harjumusi. Tarvitseb vaid loodust jälgida ja te mõistate otsekohe, et vett tarvitavad kõik eksisteerivad eluvormid alates taimedest ja bakteritest kuni kõige kõrgemalt arenenud loomadeni.
Joogaharrastaja peab vee joomist nii tähtsaks, et loeb seda terve olemise tähtsaimaks tingimuseks. Tema veendumuste põhjal on enamus inimesi haiged just sellepärast, et nende kehas pole küllaldaselt vedelikku. Nagu taimele on vaja vett, samamoodi on ka inimesel tervise hoidmiseks ja säilitamiseks või selle tagasisaamiseks pärast haigust vaja kindel hulk vedelikku. Kellele tuleks pähe võtta taimelt vesi ära? Kes on nii julm, et ei anna vett oma janusele hobusele?
Vaatame, kui palju ja missugust vett on inimesele vaja ja otsustame siis, kas me elame ikka normaalselt.
Kõigepealt teeme endale selgeks, et inimkeha koosneb 70 % ulatuses veest. Sellest veekogusest kulutatakse kogu aeg teatud hulk keha vajadusteks ja kui soovime hoida oma keha normaalolekus tuleb iga käikuläinud veeliiter asendada uue sama suure veehulgaga. Organism eritab nahapooride kaudu higina vett. Higi on pidev, märkamatu ja lakkamatu vee eritumine nahast, Katseliselt on tõestatud, et kui elusolend ei saa higistada, siis ta sureb. Vanas Roomas kaeti pühade ajal üks poiss pealaest jalatallani kuldse lakiga, kuna ta pidi mängima jumalat. Pois suri enne, kui see lakk tema nahalt maha pesti, sest nahk ei saanud enam higina vett eritada.
Keemilise analüüsiga on tõestatud, et higi on täis mitmesuguseid kehast erituvaid jääkaineid, mis juhul, kui organismis pole küllaldaselt vett, jäävad kehasse, seda mürgitades ja põhjustades haigestumist, mõnikord aga isegi surma. Kui need ained organismi jätta, muutuvad nad mürkideks ja tekitavad haigusi, olles toitepinnaseks igasugustele mikroobidele, spooridele ja bakteritele.
Vesi on tähtis ka joogi igapäevases elus. Selleks, et olla terve, tuleb tal vett tarvitada nii seespidiselt kui ka väliselt. Anname teile täieliku ettekujutuse vee tähtsusest organismile ja palume teid seda meeles pidada, sest rohkem kui 7 inimest 10-st vajavad sellist nõuannet. Ärge jätke seda küsimust endale selgeks tegemata, sest see on teie tervise ja olemasolu suhtes väga tähtis.
Higistamine on vajalik ka selleks, et vabastada keha liigsest soojusest ja hoida normaalset kehatemperatuuri. Kuna higiga koos erituvad kehale kahjulikud ained, on nahk tegelikult veel ka erituselund, mis täiendab neere.
Normaalne täiskasvanud inimene eritab ööpäevas higina umbes liitri vett, nendel inimestel aga, kes teevad füüsilist tööd, eritub seda veel tunduvalt rohkem.
Kuivas õhus võib inimene taluda palju suuremat kuumust kui niiskes, sest higi eritub seal kiiremini ja jahutab nahka.
Osa veest eritub kopsude kaudu. Ka teiste erituselundite kaudu väljub kehast suur kogus vedelikku. Täiskasvanud inimene eritab päevas uriinina kuni poolteist liitrit vett. Et füüsiline keha saaks normaalselt toimida, tuleb see veehulk asendada uuega.
Vesi on organismile vajalik mitmel põhjusel. Üks neist on meie kehas pidevalt toimuva hapendumisreaktsiooni reguleerimine. Selle tekitajaks on hapnik. Hapnik tuleb meie organismi kopsude kaudu ja ühineb seal toidust pärineva süsinikuga. Selline aeglane "põlemine" toimub inimkeha miljonites keharakkudes ja tekitab neis soojust. Organismis liikuv vesi reguleerib seda protsessi, pidurdab ja ei lase liiga ägedaks muutuda.
Peale selle kasutab keha vett kui transportijat. Artereid ja veene mööda voolav vesi kannab endaga erinevatesse kehapiirkondadesse vereliblesid ja toitaineid, mida keha vajab uute keharakkude ehitamiseks. Ilma veeta hakkaks vere hulk organismis paratamatult vähenema. Kui veri veene mööda kehaosadest tagasi pöördub, kannab ta endaga kõlbmatut materjali, mis võiks muidu organismi mürgitada. Veri viib selle neerude, nahapooride ja kopsude juurde, kus mürgine, sumud materjal organismist välja visatakse. Ilma tarviliku vedelikuhulgata ei saaks organism seda tööd loodusele vajalikul määral teha. Küllaldase veehulgata ei saaks toidust pärast seedimist järele jäänud kahjulikud osakesed ja organismi tegevuse jääkained nii palju pehmeneda, et läbi soolestiku kehast välja minna.
Joogi teab, et üheksa kümnendikku kroonilistest haigustest tekib veepuuduse tõttu organismis ja ta teab ka, et üheksa kümnendikku kõigist haigustest võib ära hoida, kui pöörduda tagasi loodusliku harjumuse juurde juua küllaldane kogus puhast vett. Meil tuleb selle juurde veel mitu korda tagasi pöörduda, aga oleks soovitav, et lugeja pööraks kohe tähelepanu selle küsimuse kogu tähtsusele.
Inimesed, kes ei tarbi vajalikku kogust vett, kannatavad peaaegu alati verevaesuse all. Nende välimus räägib vähesest elujõust, nad on kahvatud ja aneemilised. Nahk on neil pea alati kuiv, palavikuline ja nad higistavad harva. Peaaegu alati on neil seedehäired, see aga põhjustab sadu teisi hädasid. Nende jämesool on saastunud ja organism on seetõttu sunnitud kogu aeg absorbeerima riknenud, mürgiseid aineid, mis selles on. Saaste üritab neist väljuda hingamisel tekkiva halva lõhnana, aga ka ebanormaalse higistamise ja uriini eritamisega. Seda pole kuigi meeldiv lugeda, aga asjast tuleb rääkida otse, et lugejad vajalikul määral sellele tähelepanu pööraks.
Kõik inimese siseelundid vajavad vett. Keha on vaja kogu aeg värske veega varustada. Kui veevarustus on puudulik, siis keha kannatab samamoodi, nagu põld põua käes. Iga keharakk, iga kude ja elund vajab vett, et terveks jääda.
Vesi on vajalik neerude õigeks toimimiseks. Seda on vaja ka sülje, sapi ja seedemahlade tekkeks ning teiste kehale tähtsate mahlade moodustumiseks, ilma milleta ei saa toit seedida. Kui väheneb joodava vee kogus, väheneb kohe ka kõigi nende vedelike teke kehas.
Neerud eritavad ööpäeva vältel poolteist liitrit uriini. See väljub organismist, viies minema riknenud ja mürgised keemilised ained, mis organismist neerudesse jõuavad. Peale selle eritab nahk sama aja vältel higina pool liitrit kuni liitri vett. Sellele lisandub veel väike hulk vett, mis eraldub organismist hingates, kopsude kaudu. Veidi vedelikku eritub organismist pisaratena ja teiste eritistena. Kui palju on siis vaja vett kõigi nende kulude kompenseerimiseks? Parimad autoriteedid jõudsid järeldusele, et inimene peab selleks, et neid vedelikukadusid kompenseerida, tarbima päevas kaks kuni kolm liitrit vett. Kui organism seda veekogust juurde ei saa, siis hakkab ta kasutama neid vedelikke, mis sinna varem on kogunenud ja inimene hakkab "ära kuivama". Siis aga muutuvad ka paljud tema enda keha füüsilised funktsioonid talle sobimatuteks ja kahjulikeks, kuna kehamehhanism on jäänud ilma võimalusest puhastuda.
Kaks liitrit, see on 12 klaasi päevas! Sellega tuleb arvestada ka neil inimestel, kes joovad vaid kaks-kolm klaasi vedelikku päevas ja arvavad, et rohkem juua on kahjulik. Pole siis ime, et nad kannatavad igasuguste füüsiliste hädade käes. Neil tekivad seedehäired, nad kannatavad verevaesuse, närvihaiguste ja muude terviseprobleemide tõttu. Inimkehas on palju mitmesuguseid kahjulikke, mürgiseid aineid, mida loodus ei suuda naha ja neerude kaudu eemaldada, kui organismis pole küllalt vett. Ei maksa imestada, kui niisuguse inimese jämesool täitub kahjulike jääkainetega, mis organismi mürgitavad ja mida loodusel pole võimalik normaalsel teel eemaldada, sest pole vajalikku hulka vett. Inimesel jääb sel juhul ka sülge ja seedemahlu vähemaks, sest loodus ei saa neid toota, kui tal pole selleks vajalikku hulka vedelikku. Tekib verevaesus - kust saab loodus verd võtta, kui pole vedelikku, millest verd valmistada? Siis pole ime ka see, kui inimese psüühika selle all kannatab.
Loodus teeb kõik, mida suudab, isegi siis, kui inimene tegutseb mõtlematult, toimides loodusseaduste vastu. Et mitte lõplikult kehamehhanismi seisma jätta, püüab ta leida vett organismi seest, aga see varu on liiga väike ja loodus on sunnitud tegema sedasama, mida inimenegi, kui vett on mingi töö tegemiseks vähe. Ta püüab sundida väikest mahtu vedelikku ära tegema suuremahulist tööd. Muidugi tuleb siis leppida sellega, et kõike tehakse vaid poolikult.
Joogi ei karda iga päev vajalikku hulka vett ära juua. Ta ei hakka muretsema, et vedeldab oma verd, nagu seda kardavad kuivad inimesed. Loodus viskab liigse vee kehast ise varsti välja. Joogi ei tarvita jääkülmi jooke; see on tsivilisatsiooni poolt loodud loodusvaenulik harjumus. Tema poolt joodava vedeliku eelistatud temperatuur on umbes 12 kraadi. Ta joob siis, kui tal on janu. Seda tehakse tihti, aga ei jooda kunagi korraga suurt kogust vett. Joogi ei vala vett endasse, nagu seda teevad lääne kultuurist pärit inimesed, kuna loeb sellist teguviisi ebaloomulikuks ja tervisele kahjulikuks. Juuakse väikeste koguste kaupa, aga sageli ja terve päeva vältel. Tööd tehes asetab ta veenõu enda kõrvale ja aeg-ajalt võtab sealt lonksu või paar.
Inimesel, kes on palju aastaid eiranud looduse poolt talle antud instinkte ja peaaegu unustanud oma loomuliku harjumuse juua, tuleb veidi praktiseerida, et seda harjumust taastada. Soovitav on hoida enda lähedal klaasi veega ja aeg-ajalt rüübata sealt lonks või paar. Seejuures tuleb ka meeles pidada, miks seda tehakse.
Inimesel tuleb endale öelda: "Annan oma kehale vedelikku, sest see on tema funktsioneerimiseks vajalik. Jook aitab mul olla terve, annab jõudu ja teeb mu tugevaks".
Enne magamaheitmist joob joogi kruusi vett. Seda vett on organismil vaja, et öösel kõik elundid saastast ja laguainetest puhastada. Kahjulikud ained eemaldatakse hommikul kehast koos uriiniga. Otsekohe pärast tõusmist joob ta teise kruusitäie vett. Joogi teab, et enne sööki joodud vesi puhastab kurku ja magu, pestes kõlbmatud ained ja jäätmed, mis öösel on sinna kogunenud, välja. Juua tuleb umbes tund aega enne söömist ja seejärel võib teha kergemaid füüsilisi harjutusi. See valmistab seedeelundeid tööks ette ja äratab loomuliku näljatunde. Joogi ei karda juua ka söögi vahepeal, aga ta ei vala kunagi toidu peale vett. Kui toidu peale on vett valatud, ei lase see süljel toiduga seguneda ja hambad ei saa toitu korralikult peenestada. Toidu niisutamine on joogaõpetuse nõuetele vastutöötamine. Söögi ajal tuleb juua ainult selleks, et pehmendada veidi makku jõudvat toitu, aga seda tuleb teha mõõdukalt, et mitte nõrgendada seedemahlade toimet.
Lisaks neile vee omadustele, millest eespool on räägitud, tuleb veel meeles pidada, et vees on üsna suur hulk prana. Sageli tunneb inimene vajadust võtta lonks vett. See on tunnuseks, et loodus nõuab pranavaru uuendamist. Kuna prana on kõige kiiremini ja kergemini võimalik saada veest, siis inimene tahabki juua. Peaaegu igaüks võib meenutada, kuidas klaas külma vett mõjus talle taastavalt ja värskendavalt. See andis jõudu ja energiat ning aitas katkestatud tööd jätkata. Ärge unustage vett, kui tunnete end väsinuna! Koos joogide hingamismeetoditega annab lonks vett inimesele uut energiat kiiremini, kui ükski teine vahend.
Hoidke vett neelates seda mõni aeg suus. Keele ja suu närvid neelavad suus olevast veest esimestena kõige kiiremini prana. Niisugune vee joomise moodus on eriti kasulik siis, kui inimene tunneb end olevat väsinud.

Toidust [Ramatšaraka "Hatha-jooga"]

[Ramatšaraka "Hatha-jooga"; Tallinn 2002 Maya; lk. 27-29]

TOIDUST

Jätame toiduvaliku küsimuse siin lahtiseks ja laseme lugejal endal otsustada, mis talle kõige parem on. Joogi eelistab teatud kindlat liiki toitu kui kõige toitvamat, aga on mõttetu üritada muuta inimeste kogu elu või isegi paljude põlvkondade vältel omandatud harjumusi, seepärast jäägu igaühele võimalus valida toitu oma soovi järgi. Joogi eelistab taimtoitu. Tõsised jooga põhimõtete järgijad toituvad juurviljast, pähklitest, taimeõlist ja hapendamata leivast, mis on tehtud täisterajahust. Aga kui neil tuleb minna matkama või viibida inimeste hulgas, kes toituvad teisiti, muudavad nad oma harjumusi, sest nad ei taha muutuda oma kostitajatele koormavaks, teades ka, et toitu korralikult närides saavad nad suurima võimaliku hulga toitaineid kätte igast toidust isegi olenemata sellest, mida nad söövad. Jooga põhimõtteid jälgides võib tõesti ohutult süüa ka kõige raskemini seeditavaid toite, mis on lääne kultuuris inimeste menüüs.
Siin ei taheta hakata lugejatele mingeid kindlaid reegleid kehtestama. Toidu ja toitumisviisi muutumine peab toimuma pikkamööda.
Selle juures ei tohi olla mingit sundimist. Inimesel, kes on eluaeg liha söönud, on raske otsekohe taimtoidule üle minna. Samuti on raske hakata sööma toortoitu, kui olete siiamaani harjunud kõike sööma ainult keedetult või praetult. Soovitav on, et iga inimene usaldaks toitu valides oma instinkti ja maitset ning samal ajal muudaks oma toidu võimalikult mitmekesiseks. Las igaüks sööb rahulikult seda, mis talle rohkem meeldib, unustamata seejuures, et toitu tuleb alati võimalikult hästi ja aeglaselt mäluda.
Palju on räägitud ka sellest, mida tuleks inimestel vältida, aga see on samuti vaid üldine nõuanne. Lihatoitude osas usub joogi, et inimkond aegamööda loobub nendest, kuid jääme siiski seisukohale, et iga inimene peab lihasöömise soovist lihtsalt ise üle kasvama, mitte suruma endas alla instinkti, sest kui ta loobub lihasöömisest ja samal ajal teda tõmbab selle poole, on see ju lõpuks sama, kui ta sööks liha. Kunagi areneb inimene vaimselt nii kaugele, et mõistab lihatoitude kahjulikkust, aga kuni see aeg pole veel saabunud, ei muuda mitte mingid keelud olukorda paremaks.
Kui keegi tunneb huvi, milline toit on tema tervisele kasulikum, siis soovitame tal lugeda raamatuid toitumishügieenist. Aga las ta siis loeb erinevate autorite teoseid ja ei klammerdu ühessegi neist. Teadmised selles valdkonnas aitavad igaühel mõista, mida tuleb süüa ja see annab ka võimaluse laiendada oma igapäevast menüüd. Toitumise muutumine peab kõigepealt põhinema kogemustel, mitte mõne kirjaniku või õpetlase sõnadel, kes võib-olla räägib lihtsalt oma lemmikteemast. Igaüks peab ise otsustama, kas ta ehk liiga palju liha ei söö või ei liialda rasvase söömisega, kas ta sööb küllaldaselt puuvilja, kas ta äkki kuritarvitab magusat või "gastronoomilisi" roogasid. Kui joogilt küsitaks, mida süüa, vastaks ta: sööge võimalikult mitmekesist toitu, vältige rasvaseid ja liiga rammusaid sööke, ärge sööge liiga tulist, ärge liialdage lihatoitudega, vältige eriti sea- ja loomaliha, püüdke kohaneda lihtsa toiduga, ärge liialdage kondiitritoodete ja küpsistega, kustutage oma menüüst täielikult kuumad keeksid ja mäluge iga toidupala aeglaselt, nagu eelnevates peatükkides räägitud. Ärge kartke süüa ühtegi toitu, sest kui jälgite eelpooltoodud reegleid, ei tee ükski neist teile halba.
Arvame, et päeva esimene toidukord peaks olema hästi kerge, sest kehas on pärast öist puhkust palju riknenud materjali. Kui on võimalik, tehke enne hommikusööki kergeid kehalisi harjutusi.
Kui pöördute tagasi selle toidu mälumise mooduse juurde, mille loodus ise teie jaoks on loonud ja teile on selge, milline on õige söömine, siis kaob iseenesest ka ebanormaalne söögiisu, mille on tekitanud sobimatu toitumine, ja asendub loomuliku näljaga. Kui aga näljatunne tagasi tuleb, osutab instinkt, milline on kõige toitvam roog ja teil tekib soov süüa just seda, mis on teile hetkel kõige kasulikum.
Kui tunnete, et tervis pole päris korras, võite julgesti vähendada oma päevast toiduportsu ja anda kõhule puhkust. Söömata võib ilma tervist kahjustamata elada mitu päeva, kuigi me ei reklaami siin pikemaid paaste. Siiski soovitame haiguse ajal maole puhkust anda, et kogu organismi energia suunduks võitlusse terviserikkega. Loomad ei söö kunagi, kui nad on haiged ja lamavad liikumatult, kuni tõbi mööda läheb. Pärast seda hakkavad nad jälle sööma. Inimesel oleks hea neist eeskuju võtta, see teeks neile ainult head.
Ei ole tark muutuda ka dieedimaniakiks, kes kaalub ja mõõdab iga toidupala, mida suhu paneb. See on ebanormaalne, sest mõjub kahjulikult instinktile, tekitades igasuguseid imelikke harjumusi. Parem on võtta toitu valides tarvitusele ainult kõige hädavajalikumad ettevaatusabinõud, seejärel aga selle küsimusega enam mitte tegelda ja süüa mõttega, et toit annab jõudu, mäludes samal ajal toitu nii, nagu eespool õpetatud ja uskudes, et loodus teeb kõik ülejäänu. Tuleb olla elurõõmus ja heas tujus, hingata värsket õhku, süüa nii, nagu loodus ette näeb ja elada puhtalt. Siis ei tule teil igale suutäiele keemilist analüüsi teha, Ärge kartke usaldada oma instinkti, sest see on teie loomulik juht ja nõuandja.

Prana saamine toidust [Ramatšaraka "Hatha-jooga"]

[Ramatšaraka "Hatha-jooga"; Tallinn 2002 Maya; lk. 24-27]

PRANA SAAMINE TOIDUST

Loodus oskab kombineerida ühe eesmärgi saavutamiseks erinevaid vahendeid ja teeb sageli vajaliku meeldivaks. See avaldub lõpmata paljudes vormides. Üheks huvitavamaks näiteks sellest on alltoodu. Lugeja näeb, kuidas loodus teeb mitut asja korraga ja oskab inimorganismile vajalikud funktsioonid ka meeldivaks teha.
Räägime siin joogide teooriast prana ammutamisest toidust. See teooria kinnitab, et nii inimeste kui ka loomade toidus sisaldub teatud prana liik, mis on inimesele energia ja jõu alalhoidmiseks absoluutselt vajalik ning seda prana vormi omastatakse toidust keele, suuõõne ja hammaste närvide abil. Toidu närimine vabastab prana. Toiduosakesed peenendatakse närides väikesteks tükikesteks ja seejärel jõuab neis sisalduv prana prana-aatomitena keele, suuõõne ja hammaste närvidesse. Iga toiduaatom sisaldab suure hulga pranaosakesi ehk toiduenergiat, kusjuures need osakesed vabanevad toitu närides sülje mõnede koostisosade toimel. Kui prana on toidust vabanenud, antakse see edasi keele, suuõõne ja hammaste närvidele. See jõuab kiiresti keha ja luude juurde ning koguneb arvukatesse närvisüsteemi pranaladudesse. Sealt läheb see edasi kõigisse kehaosadesse. Prana aitab suurendada energia ja elujõu hulka kehas. Niisugune on see teooria üldjoontes.
Lugeja ehk imestab, et milleks on inimesel vaja saada prana veel ka toidust, kui seda on küllaldaselt hingatavas õhus. Ehk raiskab loodus asjata aega ja näeb vaeva, lastes inimesel toidust prana võtta. Seda pole raske selgitada. On olemas mitu erinevat prana vormi või avaldumist, millest igaüks on vajalik erinevaks otstarbeks. Õhu prana teeb ühte tööd, veest saadav teist, see aga, mida saadakse toidust, täidab kolmandat ülesannet.
Loodus tahab, et iga toidusuutäis oleks enne neelamist hästi läbi näritud ja korralikult süljega immutatud. Närimine on inimese loomulik harjumus, mida ta hakkas hooletusse jätma toidule esitatavate ebanormaalsete nõuete tõttu, need aga lõi tema tsiviliseeritud elukorraldus. Närimine on vajalik toidu peenestamiseks, et seda oleks lihtsam neelata, aga ka, et see sülje ja seedemahladega paremini läbi imbuks. Närimine põhjustab sülje eritumist. Sülg teeb seedimisel selle osa tööst, mida ei suuda teha ükski teine seedemahl. Küllusliku sülje poolt kergemaks muudetud seedimisprotsess ja söögiprana neelamine parandavad tunduvalt toitainete omastamist keha poolt.
Tavalise, normaalse inimese jaoks on närimine meeldiv tegevus. Seda näeme eriti laste ja loomade puhul. Loom mälub ja küllastab oma toitu süljega nähtava mõnuga, laps aga närib ja imeb kõike palju kauem kui täiskasvanu, aga teeb seda vaid seni, kui vanemad hakkavad talle lõpuks õpetama, "kuidas kombekalt käituda". Joogide teooria järgi on peale toidu maitse, mis meile söömise juures mõnu pakub, veel midagi niisugust, mis sunnib meid toitu suus hoidma, seda keelega pöörama, mäluma ja imema, seejärel aga täiesti pehmeks muutunud toidu endale märkamatult alla neelama. Kuni toidus on veel järgi kasvõi osake maitsest, on sellel ka toitvaid omadusi, sest seal on veel prana. Peale selle on ka mingi teine tunnetus, mis, kui õpime seda tajuma, paneb meid tundma rahuldust kauasest toidu suushoidmisest. See tunne kestab tegelikult seni, kui kogu prana on toidust välja imetud. Sellepärast hoiab joogi selle asemel, et toit kõhe alla neelata, seda kaua aega suus, lastes toidul sulada ja lahustuda. Seda tunnet võib tajuda igaüks, kusjuures nii toidu puhul, mis ei kujuta endast maitselt midagi erilist, kui ka delikatesside puhul, mida eriti hinnatakse.
Kirjeldada on seda tunnet peaaegu võimatu. Ainus, mida saab teha, on tuua mõni võrdlev näide.
Võib-olla on kellelgi tulnud viibida mõne magnetiliste võimetega inimese lähedal ja tajuda seletamatut tunnet, et ta saab sellelt inimeselt energiat ja elujõudu. Mõnel inimesel on organismis nii palju prana, et ta annab seda kogu aeg ka teistele teda ümbritsevatele inimestele edasi. Seetõttu armastavad inimesed viibida nende seltskonnas ja isegi lahkuvad nende juurest vastumeelselt. Mõnikord tundub, et neil isegi nagu poleks jõudu lahkuda.
See on üks näide. Teine näide on tunne, mida tajub inimene, kui ta on kellegi lähedal, keda ta armastab. Sel juhul toimub magnetismi (see on pranaga laetud mõte) vahetus. Armastatu huultelt saadud suudlus annab inimesele niisuguse magnetilise impulsi, et ta väriseb sageli pärast seda pealaest jalatallani.
Rahuldustunne, mida söömine meis tekitab, pärineb mitte ainult lihtsast maitseaistingute rahuldamisest, vaid peamiselt imelikust, omapärasest tundest, mida me tajume niisuguse magnetismi ehk toidus sisalduva prana neelamisel. See meenutab tunnet, millest räägiti kahes eelmises näites, kuigi seesugused näited võivad skeptilist inimest mõnikord ka muigama panna.
Normaalsele maitsele sobib kõige paremini toitev söök. Seejuures tuleb meeles pidada, et toiduprana leidub toidus võrdeliselt selle toidu toitvusega. See on veel üks näide looduse tarkusest.
Joogi sööb oma toitu aeglaselt, närides seda seni, kui ta tunneb seda suus, s.t. kuni see annab talle teatavat maitsetunnetust. Enamasti kestab see tunnetus kogu aeg, kui toit on suus, kuna loodus nõuab, et toit lahustuks aeglaselt ja seda ka neelataks aeglaselt. Joogi liigutab oma suud aeglaselt, hellitades toitu keelega. Ta vajutab hambad sellesse armastusega, mõistes, et need võtavad oma närvide, aga ka keele ja suuõõne närvide abil vastu toidupranat, täiendades organismi energiavarusid. Samal ajal teab joogi ka, et ta valmistab seda toitu ette seedimiseks, hankides nii kehale rakkude taastamiseks vajalikku ehitusmaterjali.
See, kes järgib süües joogide eeskuju, suudab toidust palju rohkem toitaineid võtta kui tavaline inimene. Kui neelata vaid pooleldi läbimälutud ja süljega puudulikult läbiimmutatud toitu, läheb suur osa selle toiteväärtusest kaduma, sest toit läbib organismi kääriva ja mädaneva massina.
Joogi võtab toidust välja iga toitaineosakese ja koos sellega eraldub aatomitest ka kogu neis sisalduv prana.
Joogi hoiab toitu suus, mäludes seda aeglaselt ja korralikult seni, kui see peaaegu tahtmatult alla neelatakse. Ta tunneb prana neelamisest mõnu.
Igaüks võib seda proovida, võttes toitu suhu ja seejärel seda aeglaselt mäludes nii, et see sulaks suus nagu tükk suhkrut. Võtke näiteks tükk leiba ja hakake seda närima. Näib, nagu poleks teil üldse vaja seda neelata, nagu tavalise söömise juures seda teete. Leib kaob pikkamööda suust ära, muutudes algul pehmeks pudruks. Nii võib igaüks tükist leivast saada kaks korda rohkem toitaineid kui ta saaks, süües leivatüki ära nagu tavaliselt, ühekorraga.
Teise huvitava katse võib teha piimaga. Piim on vedelik ja seda pole muidugi vaja nagu tahket toitu peeneks närida. Siiski võib öelda, et ühekorraga ära joodud kruusil piimal ei ole pooltki sellest toiteväärtusest, kui seda on samal piimakogusel, mida juuakse aeglaselt, iga lonksu hetkeks suus hoides.
Joogil on küllalt aega, et oma toitu just nii süüa, aga läänemaailma töötavale inimesele on see tunduvalt keerulisem. Me ei oota, et kõik lugejad korraga muudaksid oma külgeharjunud söömiskombeid.
Aga oleme siiski veendunud, et kui keegi hakkab joogisid jäljendama, parandab ta sellega kindlasti oma toitumismaneere ja see kajastub positiivselt ka tema tervises. Peale selle oleme veendunud, et niisugune inimene tunneb süües toidust mõnu ja õpib armastusega sööma. Talle avaneb terve uus maitsete maailm ja ta tunneb söömisest palju rohkem mõnu kui enne, rääkimata sellest, et tema seedimine paraneb ja ta saab energiat juurde, sest omandab söödavast toidust rohkem toitaineid ja suurema koguse prana.
Igaüks, kes kannatab seedehäirete ja elujõu vähesuse tõttu, võib selles oma kogemuste põhjal veenduda, kui hakkab nii toituma.
Joogi on söömise juures tuntud oma tagasihoidlikkusega, aga ta mõistab sellest hoolimata väga hästi toitumise tähtsust ja vajalikkust ning muretseb regulaarselt oma kehale sellele vajalikku ehitusmaterjali. Joogide saladus on selles, et nad saavad minimaalsest toidukogusest kätte maksimaalse koguse toitaineid ja väikesest ainekogusest väga suure hulga prana.
Inimene peab alati meeles pidama, et tal on vaja saada toidust maksimaalne hulk prana, aga sellega koos ka toitaineid. Siis suudab ta elus palju rohkem korda saata.

Nälg ja söögiisu [Ramatšaraka "Hatha-jooga"]

[Ramatšaraka "Hatha-jooga"; Tallinn 2002 Maya; lk. 21-23]

NÄLG JA SÖÖGIISU

Nagu juba öeldud, on näljatunne ja söögiisu kaks inimorganismi täiesti erinevat ilmingut. Näljatunne on organismi normaalne toidunõue, söögiisu aga loomuvastane soov õgida. Nälga võib võrrelda terve lapse roosade põskedega, söögiisu aga moedaami värvitud näoga. Samal ajal kasutab enamus inimesi mõlemaid sõnu nii, nagu tähendaks need üht ja sama. Vaatame, mille poolest need erinevad.
Väga raske on tavalisele inimesele seletada erinevust nende kahe asja vahel, sest enamus inimesi on praeguseks suutnud oma loomuliku, instinktiivse näljatunde söögiisu abil lämmatada, kuna nad pole palju aastaid tundnud nälga ja on unustanud, mida see tähendab.
Aga kirjeldada tunnet, mida inimene ei suuda mälestuste abil oma mälust esile kutsuda, on küllaltki raske.
Kaasaegne tsiviliseeritud inimene arvab, et nälg on söögiisu tekitaja, söögiisu aga nälja tagajärg. Seetõttu kasutatakse mõlemat sõna täiesti valesti. Näiteid selle kohta:
Janu. Igaüks teab, mis on terve, loomulik janu, mis nõuab lonksu külma vett. Janu tuntakse suus ja kurgus ning janu saab kustutada ainult vedelikuga, mille on selleks määranud loodus - külma veega. Niisugune loomulik janu sarnaneb näljaga.
Aga mõelge, kui palju erineb loomulik janu soovist juua tass kohvi või teed, viskit soodaveega või mõnda teist neist paljudest jookidest, millega kustutatakse janu restoranides! Sama palju, kui erineb janu soovist juua kann õlut, klaas mingit joovastavat või muud jooki, erineb ka nälg söögiisust.
Mõnikord kuuleme, kuidas keegi ütleb, et soovib "elu eest" juua klaasi viskit või soodavett. Kui sellel inimesel oleks tõesti janu, sooviks ta saada klaasi külma vett. Just vesi aitaks tal janu kustutada. Aga niisuguse inimese janu, kes on harjunud soovima viskit soodaveega, vesi ei kustuta. Miks? Lihtsalt sellepärast et jooja ei tunne loomulikku janu, vaid soovi, isu, mis on tegelikult rikutud maitse tagajärg. Kui teil on isu millegi järele, siis tekkis teil kunagi teatud harjumus, mida tuleb nüüd rahuldada.
Selliseid inimesi jälgides panete tähele, et kui neil on tõesti janu, soovivad nad mitte soodavett, vaid kõige harilikumat puhast vett. Isu on külgeharjunud komme süüa või juua midagi kunstlikku või ebanormaalset ja sellel pole midagi ühist tõelise nälja või januga.
Inimene harjub ka tubaka, alkoholi, oopiumi, morfiumi, kokaiini või mõne muu meelemürgiga. Kord omandatud isu millegi niisuguse järele muutub mõnikord teistest instinktidest tugevamaks ja inimene võib isegi surra selle nõrkuse kätte, sest raiskab kogu oma raha jookide või narkootikumide peale.
Loomad tunnevad tõelist nälga, kuni inimene ei riku nende maitset, meelitades neid küpsiste või muude asjadega. Ka laps tunneb loomulikku nälga, kuni teda täiskasvanute poolt ei rikuta. Siis aga asendub lapse loomulik nälg omandatud isuga. Isu toimimise aste oleneb sellest, kui rikkad on lapse vanemad; mida rikkamad nad on, seda kiiremini tekib lapsel vale isu. Vanemaks saades aga kaob aastatega täielikult isegi mälestus sellest, mida tähendas tõeline nälg.
Mõnikord tekitavad füüsilised harjutused, füüsiline töö värskes õhus või elu keset loodust ka kaasaegsel inimesel füüsilise nälja tunde ja siis söövad nad niisuguse mõnuga, mida pole enam aastaid tundnud.
Kord jutustati ajalehes rikaste inimeste seltskonnast, kes sattus jahiga lõbusõidul olles laevaõnnetusse. Neil tuli tervelt üheksa päeva elada poolnälgides inimtühjal saarel. Kui nad lõpuks leiti, olid nad palju tervemad kui enne. Põsed olid punased, silmad särasid ja kõik olid tagasi saanud looduse kallihinnalise kingituse tunda tervet, loomulikku nälga. Mõned neist olid aastaid kannatanud düspepsia tõttu, aga kümnepäevane paast ravis neid nii sellest kui ka teistest sarnastest haigustest terveks. Kuna nad olid kogu aeg näljas, vabanesid nende organismid mürgistest ja kahjulikest ainetest.
Loomulik nälg, nagu ka loomulik janu annavad ennast tunda suuõõne lihaste ja kurgu kaudu. Kui inimene on näljane, tekitab mõte või mälestus toidust suus, kurgus või süljenäärmetes omapärase tunde. Nende kehaosade närvides tekib näljale iseloomulik tunne, näärmetest hakkab erituma sülge ja kogu see kehapiirkond näitab soovi rakenduda. Magu ei avalda tavaliselt mingeid sümptoome ja ei anna ennast mitte kuidagi tunda. Inimesel tekib lihtsalt tahtmine süüa midagi toitvat. Mingit tühjustunnet maos samal ajal ei ole. See sümptoom on iseloomulik just isule, mis nõuab, et jätkuks kord omandatud harjumuse järgi toimimine.
Sageli kuuleme, kuidas inimene imestab, miks keegi teine ei suuda talle valmistada niisugust sööki, nagu kunagi tegi ema. Miks? Sellepärast, et nälja asemel tunneb ta nüüd ebaloomulikku isu ja muidugi ei tunne ta siis toidust mõnu - sellest hetkest peale, kui ta sööb isu tõttu, s.o. toimib omandatud harjumuse järgi.
Lugejat võib öeldu imestama panna ja ta võib-olla ei mõista, mida sellel kõigel on tegemist hatha-joogaga. Asi on selles, et joogi võitis enda isu ja laseb ilmneda ainult näljal. Seetõttu tunneb ta igast söödud suutäiest mõnu. Isegi tükk kuiva leiba pakub talle rahuldust. Joogi sööb nii, nagu tavaline inimene ei oska süüa ja olemata gurmaan või askeet tunneb ta söögist tõelist mõnu, sest kõik tema söögid on vürtsitatud parima ja pikantseima soustiga - näljaga.

Toitumine [Ramatšaraka "Hatha-jooga"]

[Ramatšaraka "Hatha-jooga"; Tallinn 2002 Maya; lk. 19-21]

TOITUMINE
Inimkehas toimub lakkamatu muutumine ja uuenemine. Luude, lihaste, kudede, rasvade ja vedelike, näiteks vere rakud kuluvad pidevalt. Erituselundid viivad need kehast välja ja inimkeha laboratooriumis luuakse samal ajal kogu aeg kulunute asemele uusi keharakke ning asendatakse riknenud materjal uuega.
Inimese füüsilist keha ja selle toimimismehhanismi võib võrrelda taimega. Mis sunnib seemet idanema, võrsuma, õitsema ja hiljem vilja kandma, lõpuks aga kasvatama seemneid? Vastus on lihtne: värske õhk, päikesevalgus, vesi ja toitev pinnas. Sedasama on vaja ka inimese füüsilisele kehale: puhast õhku, päikest, vett ja toitu. Õhust, päikesevalgusest ja veest räägime järgmistes peatükkides, siin aga vaatleme esmajoones toitumist.
Tervist, jõudu ja elutahet annab kehale ja ka kõigile selle osadele pidev materjali uuenemine. Kui keha uuenemine peaks lakkama, järgneb surm. Kulunud ja hävinenud keharakkude taastamine on organismi esmavajadus.
Hatha-jooga filosoofias on toidusse suhtumise nurgakiviks sanskritikeelne sõna, mida saabki tõlkida kui "toitumine".
Joogafilosoofia põhjal peab toit tähendama kõigepealt toitumist, teiseks toitumist ja kolmandaks toitumist. Toitumine on tähtis!
Paljude lääne rahvaste arvates on joogaõpetuse ideaal hale, pool-kurnatud, nälginud olevus. Nende arvates mõtlevad joogid söögist nii vähe, et saavad selleta terveid päevi hakkama. Paljud oletavad, et joogid loevad toitu enda "vaimse" natuuri jaoks liiga "materiaalseks" . Ekslikumat arvamust ei saa üldse olla. Joogi, kes tunneb hästi hatha-jooga filosoofiat, loeb õiget toitumist esmajärgulise tähtsusega asjaks, mida tal tuleb pidevalt oma keha heaks teha. Ta hoolitseb alati vajalikul kombel toidu eest, jälgib, et keha saaks kulutatu ja hävinu asemele pidevalt uut materjali.
Joogi pole tõesti oma kõhu ori ja tal puudub kalduvus õgida või maiustada. Vastupidi, niisugust rumalat käitumist peab ta naeruväärseks. Ta sööb lihtsat toitu, teades, et saab seda tehes kõhu täis, tarvitamata seejuures kahjulikke aineid, mis sisalduvad peentes roogades, mida söövad inimesed, kes ei tunne söögi tõelist väärtust.
Hatha-jooga õpetus ütleb: "Inimest ei toida mitte see, mida ta sööb, vaid see, mida ta sellest toidust omastab". Vanas ütluses on varjul terve maailma tarkus, kõige selle tuum, millest on räägitud paljudes tervist käsitlevates raamatutes.
Järgnevas tutvustame joogide meetodit, mis õpetab, kuidas saada minimaalsest hulgast toidust kätte maksimaalne hulk toitaineid. Joogide meetod on kesktee kahe vastandliku lääne kooli, nimelt "õgardite" ja "askeetide" vahel, kelledest kumbki kuulutab valju häälega oma uskumuse eeliseid ja teeb vastassekti maha.
Joogide toitumisteoorial pole negatiivseid külgi, mis oleks seotud halva või sobimatu toiduga ehk õgimisega, sest need küsimused on muistsete joogide esiisade poolt, kelle nimed on kahjuks selle õpetuse praeguste järgijate poolt peaaegu unustatud, juba palju sajandeid tagasi lahendatud.
Kordame veel kord, et hatha-jooga põhimõtted ei poolda nälgimist, vaid vastupidi, õpetavad, et kellegi keha ei saa olla tugev ja terve, kui inimene ei abista seda toitva, tervisliku toiduga, mida organism suudab edukalt omastada. Paljude nõrkade ja närviliste inimeste halva tervise põhjuseks on just see, et nad toituvad halvasti või sobimatult.
Peab märkima, et hatha-jooga eitab naeruväärset teooriat, nagu paraneks toidu omastamine siis, kui inimene neelab ebaloomulikult suure hulga toitu. Jooga ei näe õgimises midagi head peale räpase sea iseloomujoonte ilmnemise, mis kultuursele inimesele ei sobi.
Joogide arvates peab inimene sööma, et elada, mitte ei ela selleks, et süüa.
Joogi on pigem epikuurlane kui maiasmokk, kuna ta suudab oma toitu süües kultiveerida loomulikku ja normaalset maitset. Ta kustutab nälga lihtsate roogadega, mida ei saa aga öelda nende kohta, kes armastavad kogu aeg süüa suure koguse peeneid toite. Süües selleks, et oma keha toita, tunneb joogi sellest neile inimestele tundmatut mõnu, kes lihtsaid toite ei söö.
Järgmises osas räägime näljast ja söögiisust, mis on kaks täiesti erinevat asja, kuigi enamus inimesi peab neid üheks ja samaks.

8. okt 2005

Keha kui laboratoorium [Ramatšaraka "Hatha-jooga"]

[Ramatšaraka "Hatha-jooga"; Tallinn 2002 Maya; lk. 11-15]

KEHA KUI LABORATOORIUM

Vaatame lühidalt inimese tähtsamaid elundeid, mis aitavad meil toitu seedida ja toitaineid omastada ning keha kõige vajalikuga varustada. Need elundid on inimorganismi keemialaboratoorium.

Inimese toidu omastamise mehhanismi esimeseks osaks on hambad. Loodus andis meile hambad, et saaksime nendega toitu haugata ja peenestada, muuta see niisuguseks, et sülg ja seedemahlad saaksid toidule kergemini mõjuda. Mälumine muudab toidu vedelaks massiks, kust keha saab edukalt omastada toitvaid osi ehk toitaineid. Seda kõike me muidugi teame, kuid ei ole just palju inimesi, kes näitaks ka tegudega, et nad teavad, milleks neil on hambad! Tavaliselt neelavad inimesed toitu tervelt, nagu oleksid neil hambad ainult näitamiseks, s.t. käituvad, justkui oleks loodus varustanud inimese nagu kana puguga, mille abil saab allaneelatud toitu hiljem, pärast söömist peenestada. Tuleb meeles pidada, et loodus on andnud meile hambad siiski kindlaks otstarbeks ja kui ta oleks tahtnud, et neelaksime toidu närimata alla, oleks ta meile tõesti pugu loonud. Edaspidi peatume hammastel pikemalt, sest nende õige kasutamine on hatha-jooga põhimõtetega tihedalt seotud.

Järgmised tähtsad elundid on süljenäärmed. Neid on kuus. Neli neist asuvad keele all, kaks aga põskedes kõrvadest eespool, üks kummalgi pool. Nende tähtsaim funktsioon on sülje eritamine, mis vajaduse korral läbi arvukate pooride suu erinevatesse kohtadesse välja voolab ja läbinäritava toiduga seguneb. Kui toit on korralikult peeneks näritud, seguneb see süljega paremini. Sülg teeb toidu pehmeks ja kergendab selle mälumist ning neelamist, aga tegelikult ei ole see sülje kõige tähtsam funktsioon. Sülje tähtsaim funktsioon on selle keemiline toime, mis seisneb toidus sisalduva tärklise muutmises suhkruks. See on aga seedeprotsessi esimene etapp.
Kõik teavad, et süljel on sellised omadused, aga kas enamus inimesi ikka sööb nii, et nad annavad süljele võimaluse neid omadusi täies ulatuses näidata? Tavaliselt neelab inimene toidu pärast lühikest mälumist peaaegu tervena alla ja takistab sellega looduse kavatsusi, kuigi see on andnud talle niisuguse imelise mehhanismi. Aga loodus võtab ikka oma ja tema kavatsuste ignoreerimise ning täitmata jätmise eest tasutakse kätte, sest ta peab kõik meeles.

Räägime veel inimese ustavast sõbrast keelest.
Keelel on organismi toiduga varustamisel väga tähtis osa. Peale mehaaniliste liigutuste, millega see aitab toitu pöörata ja abistab neelamisel, on keel veel inimese tähtsaimaks maitsmiselundiks, aidates kriitiliselt hinnata söödava toidu omadusi ja kvaliteeti.
Kuna me ei kasuta sageli oma hambaid, süljenäärmeid ja keelt nii, nagu vaja, ei saa need elundid meile ka kõiki oma häid omadusi näidata. Kui me neid usaldaksime ja pöörduksime tagasi normaalse ning terve söömisviisi juurde, näeksime rõõmu ja rahuldustundega, et toidu omastamise elundid õigustavad nendele osutatud usaldust. Nad on meie head sõbrad ja teenrid, aga neid tuleb usaldada. Ainult siis on nad oma ülesannete kõrgusel.
Kui toit on korralikult peeneks näritud ja süljega niisutatud, läheb see kõri kaudu makku. Kõri alumise osa ehk neelu lihased tõmbuvad laineliselt kokku ja sunnivad toiduosakesi allapoole liikuma. Seda protsessi nimetatakse neelamiseks. Toidu suhkruks ja glükoosiks lagunemine, mis algas sülje mõjul suus, jätkub, kui toit on kõris. Kui see makku jõuab, on protsess juba peaaegu lõppenud.

Magu on kott, millesse mahub umbes üks liiter või veidi rohkem mälutud toitu. Toit jõuab makku vasakult, just südame alt, lahkub aga maost paremalt poolt ja läheb läbi väikese ava, maolukuti, soolestikku. Maolukuti on oma ehituselt selline, et laseb toidul maost ainult väljuda, kuid ei võimalda sellel enam tagasi tulla.
Magu on nagu suur laboratoorium, kus toitu töödeldakse keemiliselt ja muudetakse nii, et pärast seedimisprotsessi lõppu saab organism eraldunud toitained endasse imeda ja saata verre, mis kehas ringleb. Toitained taastavad ja tugevdavad kõiki elundeid ja kehaosi.
Mao sisepind on kaetud õhukese limaskestaga. Selles on väga palju tibatillukesi näärmeid, mille ümber on põimunud üliõhukeste seintega kapillaarveresoonte võrk. Need näärmed toodavad vedelikku, mida nimetatakse maomahlaks. Maomahl on tugeva lahustava toimega kibeda maitsega vedelik, mis lahustab toidu lämmastikühenditest koosnevat osa. See mõjub tugevasti ka suhkrutele (glükoosile), mida, nagu öeldud, toodetakse sülje abiga toidus sisalduvatest tärklisainetest. Maomahlas on keemiline aine pepsiin, mis on mõjus muundaja ja mängib toidu seedimisel peaosa.
Normaalse terve inimese magu toodab ööpäeva vältel umbes ühe liitri maomahla, mis kulub tema poolt söödud toidu seedimiseks. Söögikõrist makku jõudes seguneb söödud toit maomahlaga.
Siis hakkab magu tegema liigutusi, mis sunnivad toitu maos liikuma ja pöörlema, kuni maomahl on toiduga segunedes kõik selle osakesed korralikult läbi immutanud.
Kui magu on sobiva toidu seedimisega harjunud ja tööks hästi ette valmistatud ning kui toit on süljega hästi niisutatud ja põhjalikult läbi mälutud, töötab magu ideaalselt. Kui aga toit ei ole makku jõudes selleks ette valmistatud või on korralikult läbi närimata, tekivad probleemid. Siis hakkab toit selle asemel, et maos seedida, käärima ja mao sisu muutub riknenud, lagunevaks massiks. Kui inimesed vaid suudaksid kujutleda, milline solgiauk neil sel juhul maos tekib, loobuksid nad õlgu kehitamast ja rääkijat kahtlustavalt kuulamast, kui juttu tuleb tervest ja normaalsest toitumisest.
Käärimine ja lagunemisprotsess, mille on tekitanud ebanormaalne toitumine, muutub küllalt sageli krooniliseks. Siis ilmnevad inimesel haiguse sümptomid, mida nimetatakse düspepsiaks, seedehäireteks või mingiks muuks sarnastes haigusteks.
Maomahlaga segatud, läbi mälutud ja peenestatud toidumass väljub maost selle paremal küljel asuva ava kaudu ja jõuab soolestikku.

Soolestik on torukujuline väänlev (et võimalikult vähe ruumi võtta) kanal, mille pikkus on kuus-seitse meetrit. Soolte seinad on kaetud limaskestaga. Suurem osa soolte siseseintest on kaetud kurrutatud ristivoltidega, mis kogu aeg teevad väikseid liigutusi, toitu edasi-tagasi liigutades ja selle edasiliikumist reguleerides. Nii imenduvad toitained paremini. Limaskesta sametisus tekib arvukatest mikroskoopilistest näsakestest, mis teevad selle sarnaseks luuderohu lehe pinnaga. Neid nimetatakse mao "ripsmekarvadeks" ja nende tähendust ning funktsioone vaatame hiljem.
Soolestikku jõudes segatakse toit vedelikuga, mida nimetatakse sapiks. Sapp, mida toodab maks, koguneb erilisse kotikesse, sapipõide. Päevas kulub maost soolestikku saabuva toidu immutamiseks umbes pool liitrit sappi. Sapp aitab toitainetel veresoontesse imenduda, väldib toidu lagunemist sel ajal, kui see läbib soolestikku ja neutraliseerib ka maomahlas sisalduvat hapet, mis selleks ajaks on oma osa seedimises täitnud.

Pankrease nõre tuleb pankreasest ehk kõhunäärmest, mis on otse mao all. Selle seedemahla osa ülesanne on mõjutada rasvaineid ja aidata neil võrdselt teiste toitainetega imenduda.
Kõhunäärme mahla tekib päevas pool kuni kolmveerand liitrit.
Sajad tuhanded tillukesed karvakesed soolestiku sametisel pinnal liiguvad kogu aeg laineliselt soolestikus liikuva pehme, poolvedela toidu sees. Karvakesed imevad endasse toitaineid, mis asuvad seeduvas toidus ja viivad need organismi. Sooltes laguneb toitainete lahus kolmeks eraldiolevaks koostisosaks:
1. valguosakeste seedimisel tekkivaks peptooniks,
2. rasvade emulsiooniks,
3. glükoosiks, mis moodustub toidus sisalduvatest tärklistest.
Suuremalt osalt jõuavad need toitainelahused verre, kus nad
muutuvad selle osaks, seedimata toit aga läheb klapi kaudu, mis meenutab trappi, jämesoolde. Sellest räägime edaspidi.

Toitainete neeldumine on protsess, mille käigus toidu seedimisel toidust eraldunud toitained imenduvad verre ja lümfisoontesse. Vesi ja seedimise ajal tahkest toidust eraldunud vedelikud imenduvad väga kiiresti ja suunatakse veenide kaudu maksa. Peptoon ja glükoos satuvad soolestikust kägiveeni. Toitaineterikas veri jõuab südamesse, läbides enne seda maksa, kus toimub protsess, millest räägime edaspidi.
Toitained, mis jäävad soolestikku pärast seda, kui peptoon ja glükoos on maksa suunatud, imenduvad samuti ja jõuavad läbi lümfisoonte ning rinnaläbivoolu pikkamööda verre, nagu järgnevalt kirjeldatakse.
Vereringet käsitlevas peatükis selgitame täpsemalt, kuidas veri kannab kehas toidu seedimisel sellest eralduvaid toitaineid kõigisse kehaosadesse laiali, jaotades neid igale koele, rakule ja elundile. Toidu mõjul muutuvad need tugevamaks, paranevad ja taastuvad, see protsess aga võimaldab kehal ka kasvada ja areneda.

Maks toodab sappi, mis jõuab soolestikku. Peale selle säilib maksas aine, mida nimetatakse glükogeeniks ja mis moodustub maksas sinna kägiveeni kaudu tulevatest toitainete mahladest. Glükogeen koguneb maksa ja muutub seal toidu seedimise vaheaegadel glükoosiks, mis sarnaneb viinamarjasuhkrule. Kõhunääre toodab kõhunäärmemahla, mis satub soolestikku, kus mõjutab peamiselt rasvaineid.

Neerud asuvad inimese vööpiirkonnas, soolestiku taga. Neid on kaks ja nad meenutavad kujult tammetõrusid või ubasid. Neerud puhastavad verd, eraldades sellest mürgist ainet, mida nimetatakse uriiniks ja ka teisi kahjulikke aineid.
Neerude poolt toodetud vedelik laskub kahte ureetrit mööda alla põide. See vaagnapiirkonnas asuv elund on uriinimahuti. Uriin on vedelik, mis viib organismist välja sinna kogunenud laguaineid.

Enne peatüki lõpetamist juhime veel lugeja tähelepanu sellele, et kui toit jõuab makku ja soolestikku korralikult läbi närimata ja süljega segunemata, s.t. kui süljenäärmed ja hambad ei täida neile pandud ülesandeid, takerdub seedeprotsess ja magu pole võimeline oma ülesannet täitma. Mao ja soolestiku mahlade imendamismehhanism peab kogu aeg midagi imendama, sest see on tema ülesanne. Kui kohast materjali pole, hakkab see imendama soolestikus käärivat riknevat toitu ja selles sisalduvaid mürgiseid aineid ka verre viima.
Veri kannab kahjuliku materjali kõigisse kehaosadesse, kaasa arvatud aju. Pole midagi imestada, kui inimesed kurdavad siis peavalu, ärrituvust jne. See on enesemürgitamise tagajärg.