30. apr 2006

Armastuse parasitaarne teooria

[Ajakiri "Vertikaal" Aprill 2006 lk. 15-16]


ARMASTUSE PARASITAARNE TEOORIA

..........................................................................................................
Keemiateaduste kandidaadi N.Veletski intervjuu akadeemik LEV LOBOTOMOVIGA tõlkis ajakirjast "Химия и жизнь" Ivari Vee.
..........................................................................................................

Viimasel ajal töötate te inimese kiindumuse parasitaarse teooria kallal. Rääkige palun, mis on selle teooria mõte?

Jah tõesti, inimese kõrgemate tunnete aluseks olev parasitaarsuse fenomen, on tänaseks juba küllalt põhjalikult uuritud ja tänu meie instituudis tehtud unikaalsetele katsetele, võib seda lugeda teaduslikuks faktiks. Asja mõte on siin järgmises. Kui te teise inimesega suhtlete, moodustub teie peaajus selle inimese kujutus, kehatu, kuid täiesti reaalne. See oleks nagu objekti peegeldus teie mõtetes, tunnetes ja hinges. Kui inimene meeldib teile, kui te temaga tihti kohtute ja, mis peaasi, temast pidevalt mõtlete, hakkab see kujund teisse sööbima ja justkui keha omandama. Teiste sõnadega muutub see kujund, kasutades teie mõtteid ja tundeid, materiaalseks. Jah, olles esialgu ideaalne transformeerub see materiaalseks!
Siin on mõned faktid. Meie kaalumistulemused näitavad, et üksik inimene kaalub umbes 5-10% vähem, kui inimene kellel on tõsine kiindumus. See tõestab küllalt selgelt, et "kiindunul" toimub kiirendatud rakujagunemine. Tähendab, et siin võib rääkida mingi kasvaja tekkimisest, kuid heas mõttes "kasvaja" tekkimisest.

Kuid sellel hüpoteesil on palju vastaseid, on ju nii?

Ma vabandan, esiteks, mitte hüpoteesil, vaid teoorial. Teiseks käsutavad meie teooria vastased tihti selliseid vulgaarseid argumente, nagu - seda moodustist ei ole võimalik, pardon, lahkamisel avastada. Nähtavasti kujutavad nad seda endale ette, kui mingit kuju võtnud keha, umbes nagu embrüoni, nagu objekti vähendatud koopiat. Ei. Loomulikult käib siin jutt tunduvalt peenematest protsessidest, mis on seotud uute rakkude ümbersünniga. See protsess on, oma olemuselt, väga sarnane onkoloogilisele, kuid õnneks reguleeritav ja muudetav.
Uued rakud, millest ma räägin, ei ole peaajus lokaliseerunud, vaid mööda inimese siseorganeid laiali pillutatud. Selles on asi! Eriti palju on neid neerudes, maksas ja loomulikult südames. Eks sellest ka ütlemised: "armusin kogu südamest", "tunnen seda südamega". Kusjuures, välisel vaatlusel, pole neid rakkusid võimalik naabritest eristada, neil on samasugune ehitus ning genoom, kuid, tänu teatud geenide aktiivsust mõjutavatele mõtetele ja tunnetele, (need mõjutuste faktorid on meie poolt veel lõpuni uurimata), aktiviseeruvad need geenid, millel on objekti geenides teisikud ja deaktiveeruvad originaalsed, ehk omaenda, geenid. Kas mõistate millest ma räägin?

Loomulikult.

Selles ongi fenomen! Tuleb välja, et need rakud kuuluvad peremehele rohkem nagu nominaalselt, tegelikult aga on juba tema kiindumusobjekti rakud. Seepärast võib neid, ilma liialdamata, nimetada parasiitrakkudeks.

Kas infektsioon?

Noh, ja nüüd teie ka! Ei, siin on kõik tunduvalt peenem...! Aja möödudes hakkab see uus moodustis, teie organismis, tundma end täieõigusliku peremehena, nõudma tähelepanu ja austust enda vastu. Te hakkate temaga nõu pidama, uurima, kuidas ta suhtub ühte või teise tegevusse, aga sellisel juhul, kui on tegemist eriti raskete, kliiniliste juhtumitega, hakkab ta praktiliselt kogu teie psüühikat juhtima. Peab veel ühe fakti eraldi ära märkima: see parasiitrakkude võrgustik vajab regulaarset suhtlemist oma prototüübiga ja kandjal, kui ta objektiga tükk aega ei kõhtu, algab ärevus, ta vaevleb ning tunneb objektist puudust. Ja lõpuks ometi toimub kohtumine! Parasiitrakud eritavad organismi endorfiine, kandja tunneb eufooriat, kuid sellele järgneb uuesti valu.

Niisiis, see ei ole enam onkoloogia, vaid...?

Just nimelt! On välja kujunenud klassikalise narkosõltuvuse sümptomid. Üks inimene muutub teisest sõltuvaks, kusjuures sõna "sõltuv" ei ole metafoor, vaid reaalne, ühe subjekti füsioloogiline sõltuvus teisest. Ja lõhkuda seda sõltuvust ei ole just kerge.
Erandeid muidugi on, kuid enamuses... Jah, tõelised probleemid algavad siis, kui objektidevahelised kohtumised muutuvad millegipärast võimatuteks. Siis algab pikaajaline ning valulik uusmoodustise väljasuremine. Kõigi kaasnevate, tagajärgedega. Lagunemise produktid... Just need kutsuvad esile organismi mürgituse. Peamised sümptomid on loidus, apaatia, halb tuju, kuni depressiooni ja ebaadekvaatse käitumiseni välja. Loomulikult ilmneb kaalu vähenemine, mis omakorda tõestab meie teooriat.
Ma ei öelnud asjata, et vaid harvadel juhtudel on tarvis psühhiaatrite või teiste spetsialistide abi - protsess taandub. Ebameeldivad nähud annavad aja jooksul järele ja selleks ajaks, kui uusmoodustise materiaalne substants kaob ning tekib "helendav kujund" (nagu me seda nimetame), võib protsessi lõppenuks lugeda. Objekt on terve.

Aga kas on kuidagi võimalik seda, nn rehabilitatsiooniperioodi kiirendada?

Loomulikult. Kuigi kliinilis-farmakoloogilisi meetodeid, kahjuks, ei ole veel välja töötatud. On ainult mõned kasulikud soovitused.
Esiteks - füüsiline töö. Värske õhu käes kiirenevad rakuloome protsessid tunduvalt, lagunemisproduktid viiakse kiiremini organismist välja. Üldiselt on kohe tunda kergendust. Samas on traditsiooniline vene meetod - kui ei ole surmatõbi on ikka viinast abi - siin väheefektiivne, vahel lausa kahjulik.
Kuid töö värske õhu käes, kuigi väga kasulik, ei ole veel kõik. On olemas tunduvalt keerulisem meetod: teadvusega indutseeritud, objekti rakkude muundamisprotsess kandja rakkudeks. Kas ma räägin arusaadavalt? Seda on tarvis teha selleks, et minu rakud saaksid uuesti tõepoolest minu omadeks!
Kuidas seda teha? Püüdke pidevalt meenutada eelkõige objekti negatiivseid omadusi, saates neid meenutusi lühikeste, energiliste negatiivsete ütlustega, parem oleks, kui kõva häälega. Kas ma räägin arusaadavalt? Siin võib rõhutada nii välimust: suur nina, vistrikuline otsaesine või mõni teine puudus, aga ka iseloomuomadusi: jätab asju laokile, töö on talle tähtsam kui pere, õhtu saabudes räägib, et "pea valutab". Ja nii edasi. Kasulik on kirjutada, objekti poolt sooritatud, väikeste solvangute nimekiri. Lugeda seda enne und ning kommenteerida iga punkti, nagu ma juba ütlesin - negatiivselt ja kõva häälega.

Kas see töötab nii naiste kui ka meeste puhul?

Loomulikult. Kuid, kuna ma olen siiski mees, siis... Ja nüüd kõige keerulisem, aga ka kõige efektiivsem meetod. See on parasiitrakkude ümberhäälestamine uuele objektile.
Kui te küllalt kiiresti ja adekvaatselt suudate vana objekti uue vastu vahetada, hakkate temast intensiivselt positiivselt mõtlema ja temaga tihti kohtuma, siis teie organismi parasiitrakud hakkavad kiiresti uuele objektile ümber häälestuma. Sel juhul teevad nad seda ilma lagunemiseta ning sellele järgneva organismi mürgituseta. Sellel meetodil on, tõsi küll, väga tõsine miinus. Asi on selles, et väljasuremisprotsess siiski toimub ning seepärast on tarvis, varem või hiljem, organism võõrkehadest puhastada. Ainult see inimene, kellel parasiitrakud puuduvad, ei kannata, varem mainitud, haiguslike nähtude käes.
Nii et eelkõige profülaktika! Ärge laske endal liialt teise inimesse kiinduda, ärge idealiseerige teda. Olge objektiivne, pange tähele tema puuduseid, aga parem veel, kirjutage need üles - see, uskuge spetsialisti, aitab teid hiljem. Olge tähelepanelik ning ärge laske, oma suhetesse, tekkida füüsilisel sõltuvusel.
Inimesed, kes neid lihtsaid reegleid järgivad, elavad suhted, kiindumuse ning armastuse, üle kergelt ning ilma probleemideta, nad ei tunne kunagi pettumust ega põe depressiooni. Lühidalt, armastage ennast, just ennast, kõigi oma keharakkudega ja siis olete te alati terve!

Ja kas see ongi kõik?

Aga kas seda on siis nii vähe?
Ütles ju Puškingi omal ajal:
Keda armastada küll? Keda uskuda?
Kes on see, kes meid ei petaks?
Kes kõiki jutte, kõiki käike,
Me endi mõõdu järgi võtaks?
Kes küll meid ei laimaks?
Kes meid hellitaks ja hoiaks?
Kelle jaoks me patt on süüta?
Kes meid ealeski ei tüüta?
Selle vaimu hoolas kütt,
Ära raiska liiast aega,
Armasta vaid iseend.
Sa oled tõesti seda väärt,
Usu mind, mu kallis vend.

14. apr 2006

OSHO - Armastus ja üksindus

[Ajakiri "Vertikaal" Märts 2006 lk. 6-7]


ARMASTUS JA ÜKSINDUS

Armastus toob endaga alati üksinduse. Üksindus toob endaga alati armastuse. Nad on lahutamatud.

Inimesed mõtlevad just vastupidi. Inimesed mõtlevad: "Kui armastate, kuidas saate üksindust tunda?". Kui armastate, ei saa üksindust tunda - olla mahajäetud - see on tõsi. Kuid kui olete armastuses, siis peate olema üksik - täisväärtuslik - see on veel õigem. Üksindus, mahajäetus on negatiivne seisund. Mahajäetus tähendab, et ihkate teiste seltskonda. Mahajäetus tähendab, et olete kurb, melanhoolne, meeleheitel. Mahajäetus tähendab, et olete hirmul. Mahajäetus tähendab, et tunnete nagu oleks teid unustatud, et teid ei ole kellelegi tarvis. See teeb haiget. Mahajäetus on nagu haav. Mahajäetud, üksik inimene hakkab liiga palju sööma, lihtsalt selleks, et tunda ennast küllastununa. Mahajäetud inimene hakkab rasva koguma. Mahajäetud inimene hakkab tarvitama alkoholi või mõnd muud narkootikumi, kanepist LSDni, sest ta tahab end unustada. Mahajäetus on niivõrd hirmus, niivõrd kole, nii surma moodi, et tahaks tema eest põgeneda. Mahajäetud inimene istub kui naelutatud, televiisori ees neli, viis, isegi kuus tundi. Maailm on väga üksildane, seepärast sukelduvad inimesed narkootikumidesse ning seksi või mõnda teise meelelahutusse, mis laseb, kasvõi natukeseks ajaks, oma üksindus ja mahajäetus unustada. Haav mädaneb. Me peidame seda erineval moel: suure omandi, võimsate losside, hunniku raha abil, uute tehnikasaavutuste abil, kuid haav jääb - tehnikasaavutused ei suuda seda olematuks teha. Teil võib olla kõige suurem maja maailmas, kuid ikkagi tunneksite end seal üksikuna, samuti tunneksite end üksikuna ka väikeses hurtsikus. Üksindus ei tee mitte mingeid erandeid: varandus ei saa sisemist üksindust hajutada. Ja kui inimesed alustavad suhteid, siis selleks, et mõlemad tunnevad mahajäetust ning kannatavad üksinduse all. Üksinduse all kannatavad inimesed ei ole võimelised looma täisväärtuslikku suhet. Normaalne suhe saab sündida vaid üle ääre valguvast energiast, mitte kunagi aga puudusest. Kui üks inimene tunneb puudust ja teine inimene tunneb puudust, siis üritavad mõlemad teist ekspluateerida. Nende suhe kujuneb teineteise ekspluateerimiseks, milles pole kohta armastusele ega kaastundele. See ei ole sõprus. See on vaenulikkus - suhkruglasuuris väga kibe maiustus. Varem või hiljem sulab suhkur, peale mesinädalaid suhkur haihtub ja kõik muutub mõrudaks. Ja nüüd on neil sissekukkunud inimese tunne. Varem olid nad üksildased eraldi, nüüd on nad üksildased koos ning see teeb veel rohkem haiget. Lihtsalt vaadake toas istuvaid abikaasasid: mõlemad tunnevad üksindust. Pealispinnal on nad koos, sisemuses üksildased. Mees, kes on kadunud oma üksinduses ja naine kes on kadunud oma üksindusse. Kõige kurvem asi maailmas on näha kaht armastajapaari, kus mõlemad tunnevad end üksildasena! Üksindus kui täius, on täiesti teine asi. Täius on kui lilleõis, lootose õitsemine teie südames. Üksindus kui täius, on positiivne, täius on tervis. See on rõõm olla mina ise. See on rõõm sellest, et teil on oma dimensioon, oma kosmos.

Täius on imehea, täius on õnnistus. Kuid vaid armastajad saavad seda tunda, kuna vaid armastus annab teile täiuse. Vaid armastuses teostate nii sügavalt, et teile ei ole enam kedagi tarvis, võite olla üksi. Armastus teeb niivõrd kõikehõlmavateks, et võite olla terviklikud ja ekstaatilised. Armastus on kontrastiks: armastus ja täius, need on ühe energia kaks poolust. Seda on tähtis teada, sest vahel juhtub nii, et armastajad ei anna oma partnerile piisavalt aega, et olla üksinda, olla iseendaga. Kui armastajad ei anna oma partnerile piisavalt ruumi, et olla üksi, iseendaga, armastus haihtub. Just täiusest - üksindusest, saab ta uut energiat, värsket mahla. Kui olete üksi, iseendaga, akumuleerite energiat selle piirini, kuni ta hakkab üle ääre ajama.

Üle ääre ajav vool muutub armastuseks: siis võite minna ja seda jagada oma sõpradega, oma naisega, nendega, keda armastate. Nüüd on armastust küllaldaselt, on mida jagada. Õigemini - armastust on liiga palju, olete sunnitud jagama. Sellega ei tee te kellelegi teenet, tegelikult tehakse teene teile. Kui pilved on rasked, peavad nad vihmana tühjaks sadama ja nad on tänulikud maale, et see andis neile võimaluse vihmana sadada, et ta selle vihma endasse imes, et ta selle külalislahkelt vastu võttis. Kui lilleõis avaneb, on tal tarvis vabastada endas peituv aroom. Ta on tänulik tuulele, et see viib aroomi mööda ilma laiali. Kui inimene on üksinda täiuslik, siis kogub ta energiat. Energia on elu ja energia on vaimustus, energia on armastus ja energia on tants - rõõmupidu. Kui on olemas energia, siis on kõik võimalik. See muutub lauluks, tantsuks, armastuseks. Kui energiat on liiga palju, siis muutub ta orgasmiliseks. Paljud inimesed armatsevad, kuid ei tea mis on orgasm - nad on ennast juba ära kulutanud. Kui nad armatsevad, on nad tühjad, neil puudub energia, mida jagada. Kui nad armatsevad, ei voola nende õnn üle ääre. Nende orgasm pole midagi enamat, kui suguline, genitaalne. Nende orgasm on väikene, keskpärane nähtus, millel puudub igasugune vaimne väärtus. See on nagu aevastus. Loomulikult tunned end mingil määral paremini, kui oled aevastanud. Seda võib võrrelda selja sügamisega - tundub, et see on meeldiv tegevus. Teil hakkab kergem. Orgasm ei ole kergendus. Orgasm on rõõmupidu, orgasm on kohtumine tervikuga läbi teise inimese. Orgasm on alati jumalik: teine on uks, läbi mille ühinete jumalaga. Orgasm on alati vaimne ja mitte kunagi seksuaalne. Need kes mõtlevad, et orgasm on seksuaalne, ei saa üldse millestki aru, nad ei tea mitte midagi seksist, orgasmist. Orgasm on alati ekstaas. Inimesed aga seda ei mõista, kuna nad kohtuvad tänu puudusele, mitte aga üle ääre voolavale energiale.

Nii et, kui armastate, tekib vajadus olla üksi, iseendaga. Pidage meeles, et vaid armastades tekib vajadus olla üksinda. Ja tõeline armastaja on see, kes lubab oma partneril olla tema ise, olla üksi. Varsti küllastuvad nad energiast, kohtuvad ning kingivad teineteisele endasse kogunenud energia. Üksinduses, täiuse ajal tekib ületamatu soov jagada ennast teisega. Tabage see rütm: armastuse ajal tekib vajadus olla üksi, üksi olles tekib vajadus armastuse järele. Üksindus tähendab liikumist sisse, armastus - liikumist välja. Üksindus on sissehingamine, armastus väljahingamine. Kui ühe nendest peatate, surete. Ei saa vaid sisse hingata või ainult välja hingata. Hingamine on tervikprotsess ja tervikprotsessis on väljahingamine sama tähtis, kui sisse hingamine. Armastus on hingamine - elu, mis liigub välja, üksindus - hingamine, elu, mis liigub sisse. Nii elab teie hing, vaid nii muutute hingeliseks.

Mõistus ütleb: "See on üksindus, mitte täius. Seda ei ole kellelegi tarvis". Teie mõistus üritab seda purustada, nimetades seda mitte vajalikuks. Hoidke alt! Vaadake oma mõistusega ette! Sest ei ole suuremat vaenlast, kui enda mõistus. Sõna "mõistus" all pean silmas teie minevikku. Jätkake oma mineviku jaoks suremist ja jätkake uute asjade õppimist. Armastus toob endaga täiuse, täius toob endaga armastuse. Ka nii juhtub vahel.