9. sept 2006

Rinnatõve ja diabeedi hingelised põhjused

[Ajakiri "Tervendaja" September 2006; lk. 11-12]

/... lõik artiklist "Mumio tervendab kogu organismi", kus arst Olga Potehhina vastab küsimustele .../

50. eluaasta künnisele jõudnud naise muret analüüsides viib arst jutu hoopis ootamatusse kanti. Naine kurtis, et tal on opereeritud parema rinnanäärme fibroadenoom, kuid nüüd on tekkinud kõvem tükk ka vasemasse rinda. Naine kahtlustas, et just sellest teadmisest tekkinud stressi tõttu kerkis tema vere suhkrutase lubatust kõrgemale. Tal diagnoositi insuliinisõltumatu diabeet, kuigi suguvõsas polevat sellist haigust varem olnud.
Potehhina analüüsis naise haiguslugu psühholoogilisest küljest.
"Olete 50-aastane. Oluline osa teie elust on möödas, aga te ei tahaks kuidagi loobuda kunagistest harjumustest. Elus ei lähe kõik paraku nii, nagu sooviksime. Selles vanuses hakkab meie elust tavaliselt keegi lahkuma, olgu siis laps, mees või mõni teine lähedane inimene. Enamasti meile see ei meeldi ja tihti püüame teist kas või väevõimuga kinni hoida. Bioenergeetika seisukohalt on selline jõud keskendunud naise rinnanäärmetesse. Need pingulduvad, seal moodustuvad tihked piirkonnad, tekib valulikkus nagu ülekoormatud lihastes. Nii võib alguse saada rinnapõletik."
Potehhina soovitab naisel oma tundeid revideerida ja teha kindlaks, keda ta nii väga kaotada kardab. Mõnikord on niisugune kartus ebateadlik. Kui see isik on leitud, tuleb püüda ta lahti lasta.
"Püüdke endale segeks teha, et teist inimest armastada ja teda iga hinna eest enda kõrval hoida on kaks ise asja. Tasuks mõtiskleda selle üle, et kõik meie elus on ajutine ja mööduv: algul meil seda kallist inimest ei olnud, siis ta tuli, kuid mitte alatiseks. Kõike head, mida tegime teistele, näiteks lastele, tegime ka endale. Keegi ei pea meile tagasi andma seda, midagi oleme kunagi lähedasele andnud. Meie lapsed annavad oma hoole ja armastuse edasi oma lastele, nagu nägid meid seda tegemas. Kedagi ega midagi ei saa endaga teise ilma kaasa võtta. Nii mõeldes on kergem loobuda sellest, mida elu meilt võtab. Vahel piisab juba sellistest mõtetest, et rinnanäärmetest kaoksid valu ja raskustunne."
Ka naise teist haigust, diabeeti seostab Potehhina hingelist laadi ebakõlaga: pideva vajadusega saada omastelt iga laadi toetust ja abi. Sellisele tundele pidavatki suhkruhaigus tuginema.
"Mida diabeet endast kujutab? Te juba teate, et teil on veres palju suhkrut, kuid keha ei suuda seda omastada. Selline häire tekib organismis siis, kui inimese elus on kõike piisavalt, sealhulgas jõuvarusid, aga tema soovib ikka, et keegi teda aitaks. Nii leidub haige organismis kõike vajalikku, sealhulgas suhkrut, aga organism nõuab, et tal aidatakse seda omastadada. Paraku on asju, mida inimene peab ise tegema.
Diabeet ei teki neil, kes loodavad elus ainult oma jõuvarudele, kes on kindlad selles, et saavad ise jagu ettetulevatest raskustest, kaotamata seejuures inimväärikust. Varem tabas diabeet ennekõike naisi, kes pidasid end nõrgaks ja abituks. Mehi ohustas see haigus harvem. Viimasel ajal on pilt oluliselt muutunud. On tekkinud palju mehi, kes soovivad teistelt alatasa abi. Seda soosib leviv arvamus, et rikkus peab tulema kergelt ja vaevata. Kui inimene usub endasse, oma jõusse, ei ähvarda teda diabeet."
Psühholoogiakalduvustega arst soovitab naistel mitu korda päevas korrata: "Olen suurepärane isiksus. Minu hinges valitseb rahu ja tasakaal. Elu on tulvil rõõmu. Võtan kergesti omaks uue ja loobun vanast. Elu armastab mind ja mina armastan elu. Saan kõigega hakkama!"
Loomulikult tuleb naisel pidada dieeti, kuid peamine olevat ikkagi häälestumine tervenemisele.
"Pidage meeles, et mõlemal haigusel on ühised juured: soov siduda kedagi jäädavalt endaga ja seejuures saada temalt kogu aeg abi. Mõistagi on väga raske üle saada aja jooksul väljakujunenud jäikadest mõtlemismallidest. Selleks et asendada negatiivsed mõtted uutega, tuleb vähemalt 70 korda päevas korrata ja samas teadvustada positiivset sisendust. Nii on vaja teha kuude kaupa või kauemgi! See aitab kindlasti, uskuge!"