5. juuli 2008

Ajupoolkerad

[Ajakiri "Kolmas silm kevadine eri" 2008 lk. 14 lõik artiklist "Nirvaanasse" Dr Jill Bolte Taylor'i esinemisest]

/.../

Teatavasti on aju kaks poolkera üksteisest täiesti lahus, nad kommunikeeruvad omavahel mõhnkeha kaudu (corpus callosum), milles on 300 miljonit närvikiudu. Ent nad asuvad üksteisest eraldi, töötlevad informatsiooni erinevalt, kumbki ajupoolkera mõtleb erinevatest asjadest, nad hoolitsevad erinevate asjade eest, ja ma julgen öelda - neil on väga erinevad isiksuseomadused.

Meie parem ajupoolkera tegeleb käesoleva momendiga, kõigega, mis on siin ja praegu. Ta mõtleb piltides ja õpib kinesteetliselt keha liigutustest. Informatsioon liigub sünkroonse energiavoona läbi kõikide sensorsüsteemide. Ja siis see purskub sellesse tohutusse kollaaži, millisena paistab praegune hetk - kuidas see lõhnab ja maitseb, kuidas tundub ja kõlab. Ma olen energeetiline olend, ühenduses kogu ümbritseva energiaga parema ajupoolkera teadvuse kaudu. Me kõik oleme energeetilised olendid - oleme üksteisega ühenduses meie parema ajupoolkera teadvuse kaudu nagu üks inimpere. Siin ja praegu oleme kõik sellel planeedil õed ja vennad, et muuta maailma paremaks. Ja praegusel hetkel oleme täiuslikud. Me oleme tervik. Me oleme ilus(ad).

Meie vasak ajupoolkera on hoopis midagi muud. Vasak poolkera mõtleb lineaarselt ja metoodiliselt, ta on kõik, mis on olnud minevikus ja kõik, mis tuleb tulevikus. Vasak ajupoolkera on "ehitatud" nii, et ta suudab haarata kolossaalse kollaaži käesolevast hetkest ning hakkab noppima sellest detaile ... ja veel ja veel ... Seejärel kategoriseerib ja organiseerib ta kogu saadud info. Seostades seda kõigega, mida oleme minevikus õppinud, ja projetseerides seda tulevikku kõiksuguste võimalustena.
Meie vasak ajupoolkera mõtleb keeleliselt. See on see katkematu ajusädin, mis ühendab mu sise- ja välismaailma. See on nagu väike hääleke, mis ütleb: "Hei, sa ei tohiks unustada, et peaksid koduteel ostma mõned banaanid, mis oleks vaja hommikul ära süüa." See on see kalkuleeriv taip, mis tuletab meelde, millal pean pesu pesema. Võib-olla kõige tähtsam on see väike hääl, mis ütleb mulle: "Ma olen, ma olen". Ja niipea, kui mu vasak ajupoolkera ütleb mulle "ma olen", hakkan ma tegelikult eralduma, muutun indiviidiks, lahus mind ümbritsevast energiavoost ja lahus teistest.

/.../

Vt ka "Insult seestpoolt".